Vasakult: haigla nõukogu esimees Anton Dijev, õenduse ja patsiendikogemuse juht Ksenia Verhovskaja, Kohtla-Järve linnapea Virve Linder, ortopeediaõde Roman Urbanovitš, linnavolikogu aseesimees Viktor Andrejev, juhatuse esimees Tarmo Tohver.
Eesti taasiseseisvumise päeval, 20. augustil tunnustasid Kohtla-Järve linnavalitsuse esindajad tublimaid linnaelanikke. Tunnustuse pälvis ka meie ortopeediaõde Roman Urbanovitš (pildi keskel), kes osaleb aktiivselt Kohtla-Järve linna elus. Ta on väga töökas, positiivne, abivalmis ja kõrge ühiskondliku missiooni tundega inimene. Palju, palju õnne, Roman!
Roman räägib oma karjääriteest, suurest huvist meditsiini vastu, tervishoiutöötajatele vajalikest oskustest ja vaba aja veetmise viisidest.
Palun räägi, kuidas sa meditsiini juurde sattusid? Milline oli sinu tee?
Gümnaasiumis õppides otsustasin, et seon oma edasise elu kindlasti meditsiiniga. Pärast Jõhvi Gümnaasiumi lõpetamist astusin Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli, kus õppisin kolm ja pool aastat õendust ning omandasin rakenduskõrghariduse.
Pärast esimese kursuse lõpetamist alustasin oma erialast karjääri hooldajana pulmonoloogia osakonnas. Olles töötanud ühe aasta selles osakonnas, kus on ametis uskumatult vastutulelikud, lahked ja asjatundlikud inimesed, tõusin karjääriredelil astme võrra kõrgemale ja minust sai abiõde üldsisehaiguste osakonnas. Töötempo oli seal väga intensiivne. Töö nõudis suurt pühendumist – selles osakonnas on peamiselt raskete vaevustega patsiendid. Täitmist vajavate tööülesannete hulgas olid: erineva raskusastmega lamatiste sidumine, troofiliste haavandite ravimine, verekomponentide ülekandmine, tilgutite panemine ja palju muud.
Olin pärast pooleaastast töötamist kindel, et seon oma elu just teraapiaga, kuid ükskord avanes võimalus ennast proovile panna abiõena kirurgiakliiniku ortopeediaosakonnas. Pärast vestlust võeti mind sellesse osakonda tööle. Sukeldusin pea ees teraapiale vastupidises suunas, hakkas meeldima ning töötan seal osakonnas tänaseni. Hea, kui saad omandada kogemusi erinevates kliinikutes ja osakondades – muutud kvalifitseeritumaks ja saad aidata profiililt erinevate haigustega patsiente. See rikastab, arendab ja avab uusi huvide horisonte.
Millised valdkonnad sind veel huvitavad? Kas need on seotud meditsiiniga? Kui jah, siis kuidas?
Mind on alati huvitanud õige toitumise ja tervisliku eluviisi teema. Selles, nagu ka igas teises valdkonnas, on vaja omandada spetsiifilisi teadmisi ja pädevusi ning läbida koolitusi. Mul on ambitsioon saada mõne aja pärast toitumisnõustajaks, misjärel saan hakata vastu võtma ülekaalulisi, diabeeti ja muid kaasuvaid haigusi põdevaid patsiente, kes ei pea mitte ainult oma kehakaalu langetama, vaid ka muutma oma toitumisharjumusi ning manustama organismile vajalikke makro- ja mikroelemente.
Millised on sinu arvates kõige olulisemad universaalsed oskused, mida iga tervishoiutöötaja peaks valdama? Millist neist oli sul lihtsam omandada, millist keerulisem ja miks?
Minu arvates on esimene ja kõige olulisem oskus suhelda ja tegutseda koos erinevate inimestega, kellel võivad olla füüsilise ja emotsionaalse seisundi iseärasused. Meditsiinis on väga oluline külm mõistus, kiire reageerimine ja otsuste täpne vastuvõtmine, kuna kõigest sellest võib sõltuda inimese elu. Minu jaoks oli ja jääb kõige raskemaks liigne südamlikkus ja empaatilisus. Ma tahan väga aidata kohe kõiki, kes abi vajavad. Need on olulised omadused, kuid kõiges on vajalik tasakaal, et ka enda tervise eest hoolitseda.
Said hiljuti linnalt autasu linnaelu arendamisel osalemise eest. Räägi sellest lähemalt. Kuidas sa aitad linnal areneda?
Mäletan selgelt hetke 2017. aastal Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli sisseastumisintervjuul, kui andsin vastuvõtukomisjonile lubaduse siduda oma erialane tulevik kodukandiga. Siis ütlesin: „Olen Ida-Virumaa patrioot ja minu jaoks on äärmiselt oluline töötada oma piirkonna hüvanguks, olla inimestele kasulik, osutades kvalifitseeritud õendusabi, anda jõukohane panus tervishoiusüsteemi arengusse kohalikul tasandil." Pidasin oma lubadust ja olen juba viis aastat töötanud Ida-Viru Keskhaiglas, arendan ennast, käin pidevalt täiendkoolitustel ning kvalifikatsiooni tõstmise kursustel. Samuti on oluline, et ühendan statsionaarse töö iseseisva õe vastuvõttudega ortopeediliste probleemidega patsientidele, kes vajavad põlve-, puusa- ja õlaliigese vahetamist. Analüüsin tervisenäitajaid detailselt ning nähes analüüsides kõrvalekaldeid, otsin võimalikke lahendusi, määran täiendavaid uuringuid, suunan patsiendi läbi perearsti eriarstide juurde, kes aitavad probleemi/patoloogiat enne operatsiooni lahendada ning vähendada võimalike operatsioonijärgsete tüsistuste/infektsioonide tekkimise ohtu.
Mida eelistad pärast tööd teha? Milline on parim viis oma mõtted töörutiinilt kõrvale juhtida?
Vabal ajal meeldib mulle rattaga sõita, võrkpalli mängida, palju jalutada, sõpradega kohtuda, erialakirjandust uurida, et täiendada oma teadmisi ja avardada silmaringi. Mulle meeldib väga veeta aega oma vennapoegadega, keda mul on kolm – noorim on viieaastane ja vanim saab varsti seitsmeteistkümneseks.
Kui aus olla, pole tööst puhkamine lihtne ülesanne, kuid sport koos jalutuskäikudega, spaakülastused ja sõpradega veedetud filmiõhtud aitavad mind selles suurepäraselt.
