„Palun tuleta mulle meelde, mis eriala sa oled ülikoolis õppinud?“ küsis onu käest lootusrikkalt vastne keskkooli lõpetaja Katrin, kelle ees oli tollel ajal sarnaselt paljude teiste noortega korralik dilemma, kuhu edasi õppima minna.
„Soojusenergeetikat!“ vastas kindlalt ja kõvahäälselt onu.
„Väga hea, sobib!“ hõiskas rõõmsalt ja vaimustatult Katrin, andes onule mõista, et onu ühesõnaline vastus aitas tal kiiremini otsustada, kuhu oma kompassi osuti suunata.
Katrin on praegu õnnelik ema, suur koeraarmastaja, edukas haiglatöötaja, kirglik meditsiinifänn. Selleni jõudmine nõudis aga palju aega, vaeva ja pöördelisi hetki, ent eesmärk pühendas siiski abinõu.
Alguses oli tervishoiu valdkond vaateväljast kaugel
Vaatamata teatud ebakindlusele eriala valiku osas, mis Katrini kõhkluste kaalukaussi enne onuga rääkimist raskusega täitnud oli, ühes oli Katrin täiesti kindel – kõrgharidus oli tema jaoks ainus pind, mida sondeerida. See oli nõndanimetatud otsus enne otsustamist. Emaga ei olnud Katrin oma erialavalikut süvenenult arutanud, kuna arvas, et arstina näeb ema teda ainult samas valdkonnas. Tegelikult oli see vaid ülemõtlemine.
„Lapsepõlvest saati oli haigla minu jaoks nagu teine kodu. Mäletan, et kui ma väike olin, võttis ema mind sageli tööle kaasa, sest tal oli väga palju tööd, ja töö- ja pereelu ühitamine oli nagu ränga tõstekangi sikutamine. Nägin, kuidas haiglas töö käib, teadsin hästi palju igasuguseid termineid ja nii mõndagi haigustest, kuulsin väga palju meditsiinilist juttu – ema sõprusringkonnas on peaaegu kõik arstid, kellega ta meditsiinilisi teemasid ka väljaspool haiglat arutas. Mulle tundus, et olin niigi valdkonna sees (naerab) ja mõtlesin, et ülikoolis hakkan raudselt õppima midagi muud, sest meditsiini oli mu elus kuidagi liiga palju.“
Otsus inseneriks õppima minna ei olnud kallutatud
Katrin rõhutab, et kuigi pärast onuga vestlemist süttis tal kirg soojusenergeetika eriala vastu, mille oli onu ka lõpetanud, tegemist oli tema enda otsusega. „Olen seda meelt, et eriala valiku peab igaüks lõppkokkuvõttes ise tegema, sest me kõik nikerdame oma eluornamenti läbi unikaalse trafareti. Pooldan perekonnasiseseid arutelusid, ajurünnakuid ja vestlusõhtuid, mille käigus saab võrrelda erinevaid võimalusi, kuulata ja jagada kogemusi – sugulaste mitmekümne aasta pikkune töökogemus ja laiem silmaring võivad muidugi abiks olla – ja seejärel langetada iseseisev otsus.“ Seda Katrin tegigi. „Tükk aega mõtisklesin ja vaagisin, et tore oleks saada inseneriks, sest neid ei ole tööturul palju ja reaalainete sõlmed oskasin koolis päris hästi lahti harutada. Siis hakkas ninna tungima väärika tuleviku lõhn ja otsus saigi tehtud.“
Oleks Katrin tollel hetkel teadnud, et see oli alles algus…
Õendusalane haridus nagu hea lootuse neem
Peale soojusenergeetika eriala omandamist Tallinnas suundus Katrin tagasi kodukanti ja üsna kiiresti leidis endale töö. „Võin öelda, et mul vedas, et pärast diplomi saamist ei pidanud ma õnneratast kaua keerama, et töökoht leida. Üürikese aja pärast leidsin endale rakenduse ja hakkasin tegelema soojustussüsteemi projekteerimisega. Istusin päevad läbi laua taga ja joonestasin, arvutasin, mõõtsin, putitasin jne. Järsku tabas mind arusaam, et olenemata suurest töömahust minu elus midagi põnevat ei toimunud, või seda enam, et olin elust üldse irdunud, kuna elavat interaktsiooni oli tõesti vähe. Tööga sain hästi hakkama, aga ma ei olnud kindel, et just sellele tahtsin ma pikas perspektiivis pühenduda – silm ei säranud ja tundsin puudust suhtlemisest, sagimisest ja elulistest emotsioonidest.“
"Edasi tuli mul hakata tõsiselt mõtlema, mida edasi teha selleks, et tunda taas töörõõmu ja vältida valearvestust. Ma ei tahtnud liiga kiiresti otsustada. Elutarkus õpetas, et kui kala mädaneb peast, siis on mõttekam sel hetkel sabas lohiseda ja mitte rapsida. Mul oli juba päris palju õpinguid ja tööd selja taga, samuti sündis mul tütar ja sain kahe koera omanikuks. Elutempo oli välkkiire ja igapäevaseid kohustusi ka omajagu. Siis läks veel aega enne kui hakkasin midagi ette võtma. Plaan oli kaht kärbest ühe hoobiga lüüa - leida uus eriala, mida saab suhteliselt kiiresti omandada ja et see eeldaks võimalikult palju otsest interaktsiooni inimestega. Aasta pärast oli mul käes massööri kutsetunnistus. Massööriks õppimise ajal oli minu jaoks murdepunkt anatoomia, millest sai mu suurim kirg. Kirg oli nii suur, et ma ei suutnud leppida asjaoluga, et õpingud olid läbi. Seejärel läksin kõrgkooli õeks õppima ning viie ja poole aasta pärast hoidsin käes kliinilise õenduse magistri kraadi. Väike lugu sellest, mis juhtub siis, kui tahad kiiresti hakkama saada (naerab)."
Tegemist oli hetkega, mil Katrin teadvustas, et tema tegelik elukutsumus oli uksele koputanud. "Tundub, et järjekordseid tehnilisi jooniseid tehes visandasin ma endale ühel hetkel hoopis uue karjääritee. Nii lasin ma jalga inseneeria valdkonnast ja kinnitasin kanda tervishoius. Massöörikutse oli justkui sild kahe valdkonna vahel. Lisaks nägin ma tervishoius oluliselt rohkem eneseteostusvõimalusi. Siis tundsin, et olin just seal, kus pidin olema, ja ühtlasi ka südamerahu."
Eriala vahetamine ei ole enda prohmaka tunnistamine, vaid lisandväärtuse tekitamine
Katrin ei ole kunagi hädaldanud oma õppeteekonna pikkuse üle, sest iga omandatud haridus avas järgmise ukse. "Iga haridus annab tohutult võimalusi, teadmisi ja oskusi. Tegu on oluliste lisandväärtustega. Kõige raskem oli teha esimene samm muutuste suunas, kuna mõningane kahtlus elas alati sees. Paraku on mõnes keskkonnas ja kultuuriruumis harjumus neid kahtlusi eksimusteks tembeldada ja üleüldse eksimusi stigmatiseerida. Tegelikult on see šanss! Šanss lõpuks õnnelik olla." Kas valid ka õnne?