29. oktoobril, ülemaailmsel insuldipäeval korraldas Ida-Viru Keskhaigla kohalikule kogukonnale infopäeva deviisi all „Insuldist lihtsas keeles“. Üritus toimus Kohtla-Järve Järve tervisemajas ja korraldati kahes osas, nii eesti kui ka vene keeles, mida sai jälgida otseülekandena haigla Facebooki lehe kaudu.

Insuldipäeva eesmärgiks oli juhtida tähelepanu sellele, et tegemist on väga tõsise haigusega, mille puhul ei tohi professionaalse abi andmisega viivitada, oluline on inimeste teadlikkus ja märkamine. Statistika kohaselt haigestub Eestis insulti igal aastal ligikaudu 4000 inimest, see arv on suurem kui teistes Euroopa riikides elanikkonna kohta. Selle aasta üheksa kuuga on Ida-Virumaal insult tabanud 310 inimest, neist 28 on lõppenud surmaga. Eelmise aasta samal perioodil registreeriti 280 juhtumit, millest 18 lõppes surmaga. Numbrid räägivad enda eest ja just selleks, et ära hoida halvimat ja kummutada ka mõningaid müüte, jagasid insuldipäeval infot oma ala spetsialistid.

Päeva moderaator Ida-Viru Keskhaigla juhatuse liige, ülemarst dr Pilla Letjuka, kes on erialalt neuroloog, selgitas oma esitluses, mis on üldse insult, kuidas hoiduda insuldist ja mil viisil sümptomeid ära tunda. Mis võivad olla insuldi riskideks ja millised on tunnused ehk ohumärgid, et lähedased saaks võimalikult kiirelt reageerida.

Paar aastat tagasi lõppes Eestis neli aastat väldanud insuldi juhtprojekt, kus üheks osalejaks oli ka Ida-Viru Keskhaigla. Projekti eesmärk oli parandada insulti põdenud inimeste elukvaliteeti. Selle projekti suurimaks väärtuseks toodi välja patsiendikesksus ja süvendatud tähelepanu patsiendi insuldijärgsele toimetulekule. Projekti eestvedajaks oli haigla poolt neuroloog dr Katrin Põld, kes andis ülevaate projekti tulemustest ja käekäigust üldiselt. Ta tõi esile, et projektijärgselt toimib edukalt insulijärgset elu toetav veebileht (www.eluparastinsulti.ee), lehel on palju kasulikke videoid ja juhiseid, kuidas lähedased või hooldajad patsienti aidata saavad. Projekti käigus tõsteti oluliselt inimeste teadlikkust ja loodi vajalikke abimaterjale.

Toona liitus projektiga Julia Kozlova, kes on tänase päevani tegev insludikabinetis õena. Julia tutvustas, millised on insuldikabineti võimalused ja milliseid tegevusi pakutakse patsientide ning nende lähedaste toetamiseks. Insuldiõe teenus sisaldab patsiendi vajaduste hindamist pärast ravi, ühiselt tegeletakse järgmise insuldi ennetamise nimel, püstitatakse eesmärgid ja püütakse parema tulemuse poole.

Taastusravi- ja õendusabikliiniku juhataja ja füsioterapeut Eveli Tamm tutvustas, millised on meie taastusravi võimalused, mida saab patsiendi heaks teha ja kuidas patsient ise saab ennast aidata, et võimalikult hästi taastuda ja eluga toime tulla.

Infopäeva lõpuks jagas kuulajatele oma kogemuslugu 45-aastaselt insuldi läbi elanud õpetaja Olga, kes on hea näide lähedaste kiirest reageerimisest ja õigeaegsest haiglasse jõudmisest. Päeva moderaator dr Pille Letjuka rõhutatu sai kinnituse, et aeg on aju ja kiire tegutsemine on sellisel puhul ülioluline.

Usume, et korraldatud infopäev oli kohaletulnud meditsiinihuvilistest gümnasistidele ja teistele kuulajatele kasulik ning silmiavardav, et ennetada, märgata ja ära tunda võimalike sümptomitega lähedasi ning kaaskodanikke.

Vaata infopäeva meie FB lehelt: https://fb.watch/vDsbs8PSBi/

Lisaks: https://www.insult.ee ja https://insult.ee/ru/

Loe korraldatud insuldipäevast lisaks ajalehest Põhjarannik: https://pohjarannik.postimees.ee/8126769/insuldi-eest-pole-keegi-kaitstud-ka-noor-ja-tegus-inimene?fbclid=IwY2xjawGUlUtleHRuA2FlbQIxMAABHT-FMZTbXTJxiVmNxK6TT_PkzAeTv9LngtYbsbx_aA0QcG8wObafcuOWKw_aem_J8KQrtRLiKRI_9VpL22U-w

Ja uudislõiku venekeelsetest AK-st: За год выросло число случаев инсульта в Ида-Вирумаа | Ида-Вирумаа | ERR

Ida-Viru Keskhaigla on muutnud väikeste patsientide haiglas viibimise võimalikult meeldivaks ja mänguliseks. Pediaatria või erakorralise meditsiini osakonda sattunud lastel on võimalik tuju üleval hoida lõbusate ja arendavate digiõppemängudega.

Haigla panustas koos oma partneri ALPA Kids abiga, et köita laste tähelepanu meeldivate ja arendavate mängude kaudu. Tegemist on põneva digitehnoloogilise projektiga, mille eesmärk on pakkuda väikestele patsientidele protseduuride kõrvale eakohaseid harivaid mänge. Mängud on loodud koos ekspertidega ja kohandatud ka kõige pisematele.

„See vahva mõte sai alguse kui meie haigla töötaja Renata Melnikova tutvustas meile ALPAKidsi põnevaid lahendusi, mispeale võtsime nendega ühendust ja nad olid valmis meiega koostööd tegema,“ räägib lastekirurgia ja pediaatria vanemarst Aleksandra Šilova. Ta usub, et protseduuritubades olevad uued mängud aitavad lastel vähendada haiglahirmu ja muuta koostöö arsti ja lapse vahel ladusamaks.

Dr Šilova on tänulik, et head ideed toetas ja aitasid ellu viia tervishoiuvaldkonna projektijuht Viktoria Sladzevskis ja haigla IT-teenistus.

Viktoria Sladzevskis, IVKH tervishoiuvaldkonna projektijuht

Haiglas töötab hetkel kümmekond arstitudengit, kes omandavad praktilisi kogemusi erinevates osakondades. Noortel arstitudengitel on võimalus tutvuda reaalse haiglatööga, see aitab neil paremini mõista oma valitud eriala ja valmistades neid ette tulevaseks meditsiinikarjääriks. Küsisime meie praktikantidelt, kuidas neil meie haiglas läinud on.

Natalia Slinko on praktikal alates juuli algusest. Tema praktika kohaks on sisekliiniku osakond, praktika juhendaja on sisehaiguste vanemarst dr Ljudmila Poklonskaja.
"Õpin Tartu Ülikoolis 6. kursusel, olen pärit Narvast. Valisin praktika läbimiseks Ida-Viru Keskhaigla, sest mulle sobivad väga hästi haigla tingimused ja ka suurus. Eriti meeldis mulle, et ma sain valida suuna, mis võib tulevikus mängida olulist rolli residentuuri valikul."

"Mind üllatas positiivselt see, et haiglas on nii palju huvitavat tööd. Siin on tõesti palju õppida ja ma saan koguda väärtuslikku kogemust, mis tuleb mulle edasises karjääris kindlasti kasuks."

"Suvel olin ma praktikal kirurgia osakonnas ja see kogemus oli väga väärtuslik. Mul oli võimalus assisteerida paljudel operatsioonidel ja sain täita iseseisvaid ülesandeid, mis aitasid oluliselt laiendada minu oskusi. See oli mitte ainult huvitav, vaid ka äärmiselt kasulik. Täna tunnen end mitmetes erialastes tööülesannetes palju enesekindlamalt."

"Kollektiivis on mul head suhted, kolleegid on alati valmis toetama ja aitama. Juhendajaga on samuti hea läbisaamine – kõik, mida on vaja, selgitatakse arusaadavalt ja põhjalikult. Mulle väga meeldib, et mind kutsutakse konverentsidele ja erinevatele üritustele, mis on samuti oluline osa minu professionaalsest arengust."

Juri-Voldemar Avvo on praktikal septembri algusest. Tema praktika kohaks on erakorralise meditsiini osakond, praktika juhendaja on EMO juhataja dr Markko Jalas.
„Ma õpin Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 6. kursusel. Praktikale tulles olid mu ootused üsna kõrged. Lootsin, et mind võetakse hästi vastu, õpetatakse ja ma saan siin kinnistada juba omandatud teoreetilisi teadmisi. Ma võin öelda, et minu ootused on juba täitunud – olen rahul nii sellega, kuidas mind vastu võeti, kui ka sellega, millega olen saanud tegeleda ja mida olen õppinud."

"Ma olen saanud palju uusi teadmisi. See on minu esimene tõsine töökogemus ja võin öelda, et erakorralise meditsiini osakonnas (EMO) meeldib mulle eriti just iseseisvus. Ma võtan patsiente vastu, määran analüüsid ja saan konsulteerida teiste arstidega- vastutus on suur. See arendab mitte ainult suhtlemisoskust, vaid aitab ka isiklikult kasvada, õpetades analüüsima tööprotsessi ja tegema järeldusi. Tunnen, et kasvan nii spetsialisti kui ka inimesena."

"Suhted kolleegidega on sõbralikud ja mitte lihtsalt töised. Mind võeti väga hästi vastu, kõike selgitati põhjalikult ja ma kohanesin kiiresti tööga. Kolleegid on alati valmis aitama ja toetama, tehes seda naeratades. Mis puudutab juhendajat, siis ka temaga on meil suurepärased suhted – ta on alati olemas, selgitab ja õpetab mulle tõeliselt kasulikke asju.“

Doktor Meedi Lehtla on viiskümmend aastat pakkunud ühes asutuses patsientidele ilusaid naeratusi. Paljud idavirulased tunnevad ja teavad teda kui suurepärast inimest ja arsti, ta on põline idavirukas, siin sündinud ja kasvanud. Usutlesime meie staažikat tööjuubilari Kohtla-Järve Järve tervisemaja hambapolikliinikus.

Kuidas teie karjäär alguse sai ja mis ikkagi ajendas just seda eriala valima?
Peale Kohtla-Järve l. keskkooli lõpetamist 1969. aastal valis ta Tartu ülikoolis arstiteaduskonna, päris alguses liikusid mõtted ka günekoloogi eriala peale, aga liisk langes stomatoloogia kasuks ja kindlasti oli selle valiku puhul ka osa selles, et suguvõsas oli varem juba üks stomatoloog olemas. Ülikool lõpetatud oli esimene töökoht Kohtla-Järvel ortodondi ametikoht ja poole kohaga ka proteesi arst. 1989. aastal sain hambaproteesiosakonna juhatajaks, hiljem liideti meid raviosakonnaga ja minust sai stomatoloogiaosakonna juhataja, hambakliiniku moodustudes olin kliiniku juhataja. Selle aja sisse on mahtunud haiglate reorganiseerimised ja ühendamised. Peab ütlema, et läbi aegade on meil olnud haigla juhtkonna toetus, mis on oluline.

Haigla on organisatsioonina olnud pidevas muutumises. Mis on võrreldes Teie töötee algusega aja jooksul kõige enam muutunud?
Muutunud on väga palju, alustades tehnikast kuni materjalideni, mida tänasel päeval kasutatakse. Patsiendi tool on mugav, prillid, imurid - kõik sellised detailid on lisandunud aja jooksul, sellist mugavust millega me praegu juba harjunud oleme, meil algusaastatel polnud. Materjalidega oli kitsas käes, oli juhuseid, kus laenasime jäljendmaterjali näiteks Narva kolleegide käest, hiljem saatsime neile tagasi. Kõik see tekitas järjekordi, patsiendid olid kannatlikud, ootasid vahest kuni kaks aastat järjekorras.
Nõukogude ajal oli sage ka see, et inimesed tulid vara hommikul elavasse järjekorda, et vastuvõtunumber endale saada. Seda ma ei mäleta, et keegi oleks tige olnud, inimesed olid harjunud, tol ajal olid järjekorrad täiesti normaalne elu osa.
Mulle on alati meeldinud suures kollektiivis töötada, inimeste keskel olla ja suhelda. Oleme ühiselt arenenud ja ehitanud, kasvõi praegune Järve tervismaja, kus hambapolikliinik asub, tegime siin remonti ja tööd samal ajal. Ühel pool maja servas tegi väike Bobcati traktor tööd ja teisel pool teenindasime meie patsiente.

Kas on midagi, mis jääb eredalt meelde ja on olnud suureks väljakutseks?
Minu esimese töökoha asukoht oli Kohtla-Järve vanalinnas, põlevkivikombinaadi hoones. Selle hoonega seoses tuleb meelde selline juhus, nädalavahetuse hakul süttis portselanipõletusahi. Leeke märkas üks bussijuht, sest polikliinik asus busside lõpp-peatuses. Saab öelda, et oli õnnelik õnnetus, inimesed viga ei saanud, küll aga põlesid ära meie hinnalised töövahendid ja tehtud tööd. Ehmatus ja šokk oli tulekahjust suur, aga tol ajal olid asjalood sellised, meie oma töötajad koos peredega tulid appi, koristasime ühiselt kaks päeva ja nädala alguses saime kenasti juba maja teises otsas patsiente vastu võtta.
Erialaselt on meeles üks groteskne juhtum kui panin patsiendile kuldsed proteesid, hiljem läks ta sanatooriumisse ja sealne hambaarst arvas, et siin küll sellist kogust kulda pole kui väidetakse. Lugu läks selleni välja, et sulatati kroonid uuesti lahti ja kaaluti üle, aga kõik klappis grammi pealt.

Kuidas iseloomustate oma tööaastaid, kas on see võimalik kokku võtta mõne iseloomuliku märksõnaga?
Ma arvan, et selleks märksõnaks on töö, meil on professionaalne ja sõbralik kollektiiv, meie ühise töö tulemusel valmivad head proteesid. Et käia muutustega kaasas ja teha korralikult oma tööd, oleme palju õppinud, täiendanud end kursustel ja loengutel, tänu sellele saame patsientidele pakkuda võimalikult loomulike ja funktsioneerivad proteese.

Tööga kaasneb koormus, mis eeldab oma toolis paigal istumist ja täppistööd tegema. Millega te vabal ajal tegelete?
Vaba aeg kuulub aias toimetamisele ja muidugi oma kolme lapselapsega meeldib mulle aega veeta, nad on vahvad. Kõige vanem lapselaps Laura, kes on 18-aastane, kaalub vanaema jälgedes stomatoloogia eriala valiku üle.
Mida soovitaksite oma järelkasvule ja alles alustavale kolleegile?
Järelkasvuga on meil hetkel hästi, praegune juhataja dr Jaanus Võrno õnnestus siia kutsuda, lisaks on veel mitmeid noori kolleege lisandunud. Tööteed alustavatele noortele soovitan rahulikku meelt, tasakaalu ja sõbralikke kolleegisuhteid.