Doktor Meedi Lehtla on viiskümmend aastat pakkunud ühes asutuses patsientidele ilusaid naeratusi. Paljud idavirulased tunnevad ja teavad teda kui suurepärast inimest ja arsti, ta on põline idavirukas, siin sündinud ja kasvanud. Usutlesime meie staažikat tööjuubilari Kohtla-Järve Järve tervisemaja hambapolikliinikus.

Kuidas teie karjäär alguse sai ja mis ikkagi ajendas just seda eriala valima?
Peale Kohtla-Järve l. keskkooli lõpetamist 1969. aastal valis ta Tartu ülikoolis arstiteaduskonna, päris alguses liikusid mõtted ka günekoloogi eriala peale, aga liisk langes stomatoloogia kasuks ja kindlasti oli selle valiku puhul ka osa selles, et suguvõsas oli varem juba üks stomatoloog olemas. Ülikool lõpetatud oli esimene töökoht Kohtla-Järvel ortodondi ametikoht ja poole kohaga ka proteesi arst. 1989. aastal sain hambaproteesiosakonna juhatajaks, hiljem liideti meid raviosakonnaga ja minust sai stomatoloogiaosakonna juhataja, hambakliiniku moodustudes olin kliiniku juhataja. Selle aja sisse on mahtunud haiglate reorganiseerimised ja ühendamised. Peab ütlema, et läbi aegade on meil olnud haigla juhtkonna toetus, mis on oluline.

Haigla on organisatsioonina olnud pidevas muutumises. Mis on võrreldes Teie töötee algusega aja jooksul kõige enam muutunud?
Muutunud on väga palju, alustades tehnikast kuni materjalideni, mida tänasel päeval kasutatakse. Patsiendi tool on mugav, prillid, imurid - kõik sellised detailid on lisandunud aja jooksul, sellist mugavust millega me praegu juba harjunud oleme, meil algusaastatel polnud. Materjalidega oli kitsas käes, oli juhuseid, kus laenasime jäljendmaterjali näiteks Narva kolleegide käest, hiljem saatsime neile tagasi. Kõik see tekitas järjekordi, patsiendid olid kannatlikud, ootasid vahest kuni kaks aastat järjekorras.
Nõukogude ajal oli sage ka see, et inimesed tulid vara hommikul elavasse järjekorda, et vastuvõtunumber endale saada. Seda ma ei mäleta, et keegi oleks tige olnud, inimesed olid harjunud, tol ajal olid järjekorrad täiesti normaalne elu osa.
Mulle on alati meeldinud suures kollektiivis töötada, inimeste keskel olla ja suhelda. Oleme ühiselt arenenud ja ehitanud, kasvõi praegune Järve tervismaja, kus hambapolikliinik asub, tegime siin remonti ja tööd samal ajal. Ühel pool maja servas tegi väike Bobcati traktor tööd ja teisel pool teenindasime meie patsiente.

Kas on midagi, mis jääb eredalt meelde ja on olnud suureks väljakutseks?
Minu esimese töökoha asukoht oli Kohtla-Järve vanalinnas, põlevkivikombinaadi hoones. Selle hoonega seoses tuleb meelde selline juhus, nädalavahetuse hakul süttis portselanipõletusahi. Leeke märkas üks bussijuht, sest polikliinik asus busside lõpp-peatuses. Saab öelda, et oli õnnelik õnnetus, inimesed viga ei saanud, küll aga põlesid ära meie hinnalised töövahendid ja tehtud tööd. Ehmatus ja šokk oli tulekahjust suur, aga tol ajal olid asjalood sellised, meie oma töötajad koos peredega tulid appi, koristasime ühiselt kaks päeva ja nädala alguses saime kenasti juba maja teises otsas patsiente vastu võtta.
Erialaselt on meeles üks groteskne juhtum kui panin patsiendile kuldsed proteesid, hiljem läks ta sanatooriumisse ja sealne hambaarst arvas, et siin küll sellist kogust kulda pole kui väidetakse. Lugu läks selleni välja, et sulatati kroonid uuesti lahti ja kaaluti üle, aga kõik klappis grammi pealt.

Kuidas iseloomustate oma tööaastaid, kas on see võimalik kokku võtta mõne iseloomuliku märksõnaga?
Ma arvan, et selleks märksõnaks on töö, meil on professionaalne ja sõbralik kollektiiv, meie ühise töö tulemusel valmivad head proteesid. Et käia muutustega kaasas ja teha korralikult oma tööd, oleme palju õppinud, täiendanud end kursustel ja loengutel, tänu sellele saame patsientidele pakkuda võimalikult loomulike ja funktsioneerivad proteese.

Tööga kaasneb koormus, mis eeldab oma toolis paigal istumist ja täppistööd tegema. Millega te vabal ajal tegelete?
Vaba aeg kuulub aias toimetamisele ja muidugi oma kolme lapselapsega meeldib mulle aega veeta, nad on vahvad. Kõige vanem lapselaps Laura, kes on 18-aastane, kaalub vanaema jälgedes stomatoloogia eriala valiku üle.
Mida soovitaksite oma järelkasvule ja alles alustavale kolleegile?
Järelkasvuga on meil hetkel hästi, praegune juhataja dr Jaanus Võrno õnnestus siia kutsuda, lisaks on veel mitmeid noori kolleege lisandunud. Tööteed alustavatele noortele soovitan rahulikku meelt, tasakaalu ja sõbralikke kolleegisuhteid.

11.- 14. septembrini toimus Viinis 16. ENDA - European Nurse Directors Association’i kongress teemaga „Nurses: Delivering the Future“.

Viini kongress tõi fookusesse õenduse tuleviku ja vaimse tervise
Kolmepäevane Viini kongress tõi kokku Euroopa juhtivad õendusjuhid ja terviseteaduste doktorid. Konverentsi peamisteks teemadeks olid õdede vaimne tervis, noorte õdede motiveerimine ja generatsioonidevaheline koostöö, mis puudutavad paljusid tervishoiuasutusi üle Euroopa.
Esinejad Itaaliast, Türgist, Prantsusmaalt, Maltalt ja paljudest teistest Euroopa Liidu riikidest jagasid oma kogemusi ning lahendusi. Üheks keskseks probleemiks, mida peaaegu kõikide riikide esindajad tunnistasid oli õdede puudus ja läbipõlemine. Nii Soomes kui ka teistes riikides on proovitud erinevaid lahendusi, sealhulgas tehnoloogiliste abivahendite osakondadesse paigutatud robotite kasutamist, et leevendada töökoormust.

Vaimse tervise olulisus ja COVID-19 kriisi õppetunnid
Tagasivaade COVID-19 kriisile tõi kongressil esile õdede olulise rolli ülemaailmses tervishoiukriisis. Sõnumina jäi kõlama: "Meie õdedena, tegime, mida pidime tegema." - see lihtne, ent jõuline lause peegeldab õdede tugevat kohusetunnet ja pühendumust, mis on hoidnud tervishoiusüsteeme toimimas ka kõige raskematel hetkedel.
Lisaks rõhutati vaimse tervise tähtsust, mis on muutunud üha olulisemaks teemaks, eriti arvestades läbipõlemise sagenemisi. Noorte õdede motiveerimine ja toetamine on samuti ülioluline, et tagada jätkusuutlik ja tugev tervishoiusektor.

Tehnoloogia õenduses: Innovatsioon ja mugavus
Kongressi ettekannetevahelistel pausidel oli osalejatel võimalus külastada ekspeditsioonisaali, kus tutvustati õenduse jaoks loodud uusimaid seadmeid ja tehnoloogilisi lahendusi. Eriti tähelepanuväärne oli telefoniseade, mille abil saavad õed sisestada patsiendi elulised näitajad nutiseadmesse, olles patsiendi juures ning need salvestuvad automaatselt terviseinfosüsteemi (HIS). See vähendab oluliselt manuaalse töö vajadust ja võimaldab info kiiret liikumist. Samuti demonstreeriti monitoorimissüsteemi, kus õde saab patsientide elulisi näitajaid jälgida nutitelefonist, tagades operatiivse reageerimise ja mugavama töökorralduse.

Külastus Floridsdorfi haiglasse: Euroopa modernseim tervishoiuasutus
Üks konverentsi tipphetki oli külastus Euroopa kõige modernsemasse haiglasse – 2019. aastal avatud Floridsdorfi haiglasse.
See innovaatiline haigla oli tõeline tervishoiu tuleviku näide, pakkudes unikaalseid lahendusi nii patsientidele kui ka personalile. Haigla pindala on kokku 51 000 ruutmeetrit, 750 voodikoha ja 16 operatsioonisaaliga.
Igas haigla osakonnas, sealhulgas erakorralise meditsiini osakonnas on eraldi õueala või terrass, mis on mõeldud patsientidele ja personalile lõõgastumiseks. Rohealad mängivad olulist rolli tervenemise ja heaolu toetamises. Haigla territooriumile, terrassidele ja rõdudele on istutatud 1000 puud. Lisaks on haigla täis mugavusi, sealhulgas pangad, toidupoed, kohvikud ja restoranid, mis teevad haiglast omamoodi väikelinna. Isegi personali lastele mõeldes on loodud lasteaed, mis muudab töö ja pereelu ühildamise oluliselt lihtsamaks.

Innovatsioon ja vaimne tervis õenduse tulevikus
Viini kongress andis suurepärase ülevaate Euroopa õenduse tulevikust ja väljakutsetest. Kuigi murekohad, nagu õdede puudus ja vaimse tervise probleemid, on levinud, pakuvad tehnoloogilised lahendused lootust. Õenduse juhtide ja teadlaste koostöö on jätkusuutliku tervishoiu võti ning Viinis kõlanud ideed ja lahendused võivad aidata kaasa õenduse arengule kogu Euroopas.
Viini kongress kinnitas, et õenduse tulevik on tugevalt seotud nii vaimse tervise toetamise kui ka innovatsiooni kasutamisega.

Marjanne Aun, Koolituskeskuse koordinaator 

Fotol EMO õendusjuht Katrin Piirsoo simulatsioonikeskuse operatsioonisaalis.
Foto: Eveli Tamm

Eesti tervishoius on käimas raviteekondade arendamise protsess, mille eesmärk on muuta tervishoiuteenused patsiendikesksemaks, et tagada terviklikum ravikäsitlus. Selle raames on käivitunud kiirendiprogramm, mille kaudu saavad kuus projekti Tervisekassalt toetust, et parandada ravikäsitlust kopsuvähi, südamepuudulikkuse, müokardiinfarkti, vaimse tervise, dementsuse ja laste suutervise raviteekonnal.

Tervisekassa raviteekondade teenusejuht Eva Paalma sõnul ollakse väga rahul, et just need kuus projekti kiirendisse valiti, sest tegemist on äärmiselt oluliste valdkondadega, mis mõjutavad paljusid patsiente, kelle ravi- ja hooldusvajadus on kompleksne.

Ida-Viru Keskhaigla töötajad osalevad neist kolmes: südamepuudulikkuse raviteekonna projektis dr Olga Lapkovskaja, müokardiinfarktihaige haiglajärgse raviteekonna projektis füsioterapeut Eveli Tamm ja kopsuvähi raviteekonna projektis dr Pille Letjuka. Kõikides projektimeeskondades on liikmeid kümmekond ja juhtiv roll on Tartu Ülikooli Kliinikumil, kaasatud on eriala spetsialistid, perearstide, patsiendikogemuse, Tehnopoli ja Tervisekassa esindajad. Usutlesime meie kiirendiprogrammidesse kuuluvaid liikmeid, et teada saada, millised on esimesed muljed.

Kopsuvähi raviteekonna meeskonda juhib Tartu Ülikooli Kliinikumi onkoloogia professor Jana Jaal. Lisaks põhituumikule on partneriteks veel kolm haiglat – Lõuna-Eesti haigla, Ida-Tallinna keskhaigla ja Ida-Viru keskhaigla. Septembri lõpus toimus laiendatud projektimeeskonna avakohtumine, kus olid arutusel kolm teemat – miks on seda projekti vaja, mis on eesmärgiks ja millised on edasised tegevused. Esimesele küsimusele andis vastuse meeskonna juht, professor Jaal, tõdemusega, et kopsuvähk on väga sage ja surmav haigus, igal aastal diagnoositakse Eestis ligi 800 uut kopsuvähi juhtumit. Peab tõdema, et kahjuks ligi pooled patsiendid jõuavad diagnoosini siis, kui haigus on juba kaugele arenenud. See osutab olulistele probleemidele kopsuvähi haigete raviteekonnas, mille lahendamiseks ongi see projekt ellu kutsutud. Projekti oodatavaks tulemuseks on patsiendi kiirem jõudmine vähikahtlusest kasvajavastase ravi alguseni, et tagada ravi vastavus riiklikult kokkulepitud kriteeriumitele ja parandada patsientide elulemust.
Projekti eesmärgiks on: alla 35 päeva vähikahtlusest diagnoosini ning alla 28 päeva diagnoosist kasvajaspetsiifilise ravini, täna on need ajavahemikud kahjuks oluliselt pikemad.
„Praegu toimub olemasoleva raviteekonna ja probleemide kaardistamine, et selle alusel leida olukorra parendamise võimalused. Olen väga lootusrikas, et kiirendiprogrammi lõppedes jõuaksime reaalse tulemuseni, millest võidaksid just meie patsiendid,“ sõnas dr Letjuka

Südamepuudulikkuse raviteekonna kiirendiprogrammis sarnaselt teiste projektidega on juhtiv roll Tartu Ülikooli Kliinikumil, lisaks Ida-Viru keskhaiglale osalevad Lõuna-Eesti haigla, Põlva haigla ja Narva haigla. Programm on hoogsalt käima läinud, esmane ülesanne on patsienditeekonna kaardistamine, et hiljem välja töötada terviklik raviteekond, alustatakse tervisetulemite ja teenuskogemuse mõõtmist. Kaardistamise osas on kaasatud patsiendid, kellega viiakse läbi intervjuud. Keskendutakse patsiendikogemuse ja ravi kvaliteedi parandamisele, esmatasandi ja teiste teenuste sujuvamale integratsioonile ning erakorraliste pöördumiste vähendamisele. Südamepuudulikkuse ägenemise puhul on oluline roll patsiendil endal, vaja on täpsustada ravimite võtmise korrapärasust. Eesmärgiks on, et kuidas teha nii, et haigus ei dekompenseeruks.

Dr Lapkovskaja sõnul on senini perearst olnud kõrvale jäetud ja ei pruugi teada, kui tema patsient on haiglasse sattunud, tulevikus püütakse seda vältida. Seetõttu ongi kiirendisse kaasatud IT inimesed, kes muretsevad võimalike IT tehniliste lahenduste eest, et info oleks jooksvalt kajastatud ja jõuaks õigetesse kätesse, lisaks on kaalumisel vastavate teavitusvõimaluste kasutuselevõtt patsientidele äppide näol.

„Projekti käik on senini olnud üpris intensiivne, kohtumised toimuvad korra kuus, lisaks kuni kolm koosolekut nädalas ja veebruari lõpuks peab meie tööl juba mõõdetav tulemus ette näidata olema. Usun, et selle töö tulemusel võidab kindlasti patsient, perearst ja tervishoiusüsteem tervikuna,“ usub dr Olga Lapkovskaja.

Müokardiinfarktihaige haiglajärgsel raviteekonnal tahetakse parandada teenuste kättesaadavust, patsiendi prognoosi ning vähendada korduvate hospitaliseerimiste arvu. Ida-Viru keskhaigla füsioterapeut Eveli Tamm möönab, et osaledes antud projektis, annab haigla enda panuse müokardiinfarktihaigete raviteenuste kättesaadavuse tagamise parandamisele ja haiglajärgse käsitluse ajakohastamisele. „Müokardiinfarkti raviteekonna meeskonnajuhiks on tippkardioloog dr Toomas Marandi, kellega oleme varasemalt korraldanud mitmeid müokardiinfarktiteemalisi seminare, millest kasvas välja meievaheline koostöö. Kutse osaleda antud pilootprojektis on igati positiivne ning annab meile võimaluse kaasa rääkida patsiendi raviteekonna käsitlusel riiklikul tasandil," lisas Tamm.

Tervise Arengu Instituudi statistika näitab, et viimastel aastatel registreeritakse müokardiinfarkti ligi 3000 juhtu aastas ja kroonilise südamepuudulikkuse esinemissagedus populatsioonis on 1-2%. Kardioloogilist taastusravi saab vaid 3-5% seda vajavatest patsientidest. Eveli Tamme sõnul oleks tema kui taastusravispetsialisti ootuseks kardioloogilise taastusravi sisseviimine, taastusraviprogramm võib olla kaugteenusena kui ka kontaktvastuvõtuna, esmatasandil või haiglasiseselt ja oluline on selle kättesaadavuse parandamine kõikidele seda vajavatele patsientidele. „Sujuv raviteekond tagab patsiendile kiirema naasmise tööturule ja lühendab ajutist töövõimetuse perioodi,“ täheldas Eveli Tamm.

Loodame poole aasta pärast kuulda uutest raviteekondade teenusmudelitest, mida on plaanis hakata kiirendiprogrammi järgmises etapis piloteerima. Soovime kõigile kiirendiprogrammi panustajatele värsket vaadet ja innovaatilist mõttelendu.

IVKH uute ja kaasaegsete hoonete mugavusi on nii külastajad kui ka oma töötajad nautinud juba pikemat aega. Paljudele pole aga märkamata jäänud maitsekas ümbrus, mis on ajaga üha enam kaunimaks muutunud. Kõik see ei ole iseenesest tekkinud, selle taga on inimeste hoolas töö, planeerimine ja loomulikult pühendumus.

IVKH haldusteenistuses töötab heakorratööde juht Tatjana Toman, tänu just tema meeskonna tööle saame nautida justkui iseenesest mõistetavat ilu. Sageli on hoonete projekti üheks osaks ka haljastusprojekt, aga alati ei pruugi olla, nii nagu oli ka meie haigla puhul. Heakorratööde eest vastutaval Tatjanal on diplomi taskus nii majanduse kui ka pedagoogika erialal, lisaks on ta end täiendanud Räpina aianduskoolis.

Haigla ümbrust vaadates on tunda oskuslikku ja maitsekat kätt. Haljastuse loomine ja hooldamine nõuab nii teadmisi kui ka aega, et kõik oleks omavahel kooskõlas ja looks meile meeldiva keskkonna. Rõõm on tõdeda, et Tatjana töö ja hobi kattumine on haigla jaoks suureks lisandväärtuseks.

Kauni keskkonna loomine eeldab tarka planeerimist, läbi on vaja mõelda taimede valik, võttes arvesse meie ilmastikutingimusi kui ka ala eripärasid. Valides taimi on vaja arvestada mulla tüüpi, valgusolusid ja niiskusastet. Tatjana sõnul on kindel valik püsitaimed, mis ei vaja igal aastal uuesti ja uuesti istutamist. Lisaks püsikutele on ka amplites ja pottides suvelilli, mis hooajaliselt silmailu pakuvad.

Kaunis haljasala vajab regulaarset hooldust, nagu niitmine, kastmine, väetamine ja umbrohu eemaldamine. Hooldatud alad peegeldavad tõelist pühendumust ja loomulikult ei suuda seda teha kõike üks inimene. Tatjana kiidab oma suuri abimehi, kelleks on kojamees-aednikud, keda on erinevate objektide peale kokku viis. Tegemist on meestega, kelle peale saab loota, ja kes on lisaks kojamehe ametile aja jooksul omandanud olulisi oskusi ja nippe, ja just tänu neile on meie haigla ümbrus regulaarselt hooldatud ja talvelgi jõuame muretult tööle.

Kui vaadata vigurpuid, siis tekib küsimus, kust need kunstiteosed pärit on, aga siinkohal enam pole vaja imestada, sest Tatjana ei pelga ka ise töötunkeid selga ja kindaid kätte tõmmata kui ideed tahavad teostamist.
Erakorralise meditsiini ja pediaatria vastuvõtu sisemisele haljasaalale hangiti lastesõbralikud figuurid - jänes ja rebane. Ei läinud kaua aega mööda kui üleöö tekkisid loomakeste juurde porgand ja seejärel seen. „Selgus, et haigla elektrik arvas, et 3D prinditud lisandid sobiks sinna hästi – mõeldud, tehtud,“ naerab Tatjana, loovust ei saa ju keelata.

Kõik eelnev on vaid üks töölõik heakorratööde osakonna nimistus. Saame vaid rõõmu tunda, et IVKH kauni ümbruse taga on hoolivad ja loovad inimesed, kelle eesmärk on mitte ainult ilu luua, vaid ka selle eest hoolt kanda.

Foto: Tatjana Toman
Fotol vasakult paremale: Evgeni Marchenko, Gennadi Sadovski, Anatoli Malakhov ja Aleksei Tjurin