Infektsioonikontrolli teenistuse õde Anna Aleksandrova.

Hiljuti lõppes neli aastat kestnud uuring, milles osales ka Ida-Viru Keskhaigla ja milles hinnati gripi- ja koroonaviiruse SARS-CoV-2 vastaste vaktsiinide tõhusust töötajate seas. Infektsioonikontrolli teenistuse õde Anna Aleksandrova jagas uuringus osalemise kogemusi ja tutvustas lühidalt peamisi tulemusi. Samuti rääkis ta meie haigla rahvusvahelisest koostööst teiste tervishoiuorganisatsioonidega.

Uuring keskendus gripi- ja koroonaviiruse SARS-CoV-2 vastaste vaktsiinide tõhususele

Ida-Viru Keskhaigla kutsuti osalema rahvusvahelises teadusuuringus, mille eesmärk oli hinnata gripi- ja SARS-CoV-2 viiruse vastaste vaktsiinide tõhusust haigla töötajate seas. Uuring, milles osales 12 haiglat Euroopa erinevatest riikidest, algas 2020. aastal. Esialgses uuringus hinnati ainult SARS-CoV-2 vastaste vaktsiinide efektiivsust, kuid seekord uuriti ka gripivaktsiini tõhusust. Kui meid neli aastat tagasi uuringus osalema kutsuti, otsustasime, et ei saa jätta kasutamata võimalust anda oma panus teaduse arengusse.
Sellest uuringust võisid võtta osa kõik haigla töötajad, kellel ei olnud vaktsineerimise vastunäidustusi ja kes nõustusid uuringus osalema.
Haigla töötajatel on suurem oht viirushaigustesse nakatuda ja neid teistele edasi anda, mistõttu on vaktsineerimine ülimalt vajalik, et tagada tervishoiuteenuste tõrgeteta osutamine.

Pool aastat andmete kogumist

Palusime uuringus osalejatel täita küsimustik nende tervisliku seisundi, sotsiaalse aktiivsuse, töötingimuste ja vaktsineerimisajaloo kohta. Lisaks sellele võeti neilt üks kord nädalas kas sülje- või ninaneeluproov, et diagnoosida selliste nakkuste nagu SARS-CoV-2, gripp, RSV ja muude hingamisteede viiruste olemasolu. Protseduur kestis ligikaudu 10 minutit ja need toimusid kord nädalas 25 järjestikuse nädala jooksul. Kõik uuringuga seotud protseduurid olid hoolikalt ette valmistatud.

Meeldiva ühendamine kasulikuga

Uuringu läbiviimine oli oluline nii vaktsiinide efektiivsuse hindamiseks kui ka sõbraliku ja motiveeriva õhkkonna loomiseks. Regulaarsed kohtumised ja suhtlemine innustasid mõtteid vahetama. Suhtlus oli meeldiv ning andis meile jõudu ja motivatsiooni kõik need neli aastat uuringus osaleda. Külaskäigud lõid võimaluse erinevatel teemadel arutleda, küsida nõu infektsioonikontrolli kohta ning lisaks tekitasid uusi ideid ja koostöövõimalusi. Kokkuvõttes oli uuringus osalemine mitte ainult väga hariv, vaid ka muidu suurepärane kogemus, mille eest oleme osalejatele väga tänulikud.

Rootsis korraldati uuringu üksikasjade arutamiseks foorum

Tänu meie kui Eesti juhtiva teaduskeskuse mainele oli meil au osaleda Rootsis asuva Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) poolt korraldatud foorumil. Eestist võtsid osa epidemioloogiaprofessor Anneli Uusküla Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudist, projekti koordinaator Liis Lohur ning meie haigla esindajatena õed Anastassia Kuželko ja mina, Anna Aleksandrova. Peale meie osalesid foorumil 16 Euroopa riigi ja erinevate organisatsioonide, näiteks WHO (Maailma Tervishoiuorganisatsioon) esindajad. Foorumil arutati mitmesuguseid uurimistöö läbiviimisega seotud küsimusi. Selgus, et üks põhiprobleem oli viivitus analüüsitulemuste edastamisel. See põhjustas mõningaid tõrkeid, näiteks said respiratoorsete haigussümptomitega töötajad teada, mis tüüpi viirus neil oli, alles nädal hiljem.

Vaatamata sellistele viivitustele oli see teave siiski väga kasulik, kuna aitas meil määrata, millised viirused meie haiglas ringlevad. Samuti said mõned kolleegid teada, et olid põdenud viirushaigust ilma sümptomiteta. Uuringu lõpptulemusi on oodata umbes kaheksa kuu pärast, kuna andmete analüüs on alati põhjalik protsess. Kohtumisel tõstatati minu arvates oluline küsimus, kuidas sellistes uuringutes osalejaid premeerida. Loomulikult on tervishoiutöötajad väga vastutustundlikud ja järgivad motot "Kes aitab teadust, kui mitte meie?". Arutelu käigus pakuti välja ka ideid, kuidas tulevikus motivatsiooni tõsta, näiteks tehti ettepanek kinkida osalejatele kinopileteid või kinkekaarte. Loodame, et ECDC suudab välja töötada motivatsioonipaketid uuringutes osalejatele, kuid seekord oli osalemise ajend teadusesse panustamine ja meeldiv suhtlus.

Väljavaade koordineerida sarnaseid uuringuid tulevikus

Meie keskuse kvaliteetset tööd arvesse võttes tehti meile ettepanek teadusuuringutes edaspidi mitte ainult osaleda, vaid neid ja tulevasi ECDC projekte Eestis ka koordineerida. See on meie jaoks uskumatu tunnustus ning võimalus haiglat nii kõrgel tasemel esindada. Tänan südamest kõiki uuringus osalejaid tohutu panuse eest uuringu läbiviimisesse. Suhtlemine, entusiasm ja heatahtlikkus on tekitanud palju positiivseid emotsioone ja tegutsemisõhinat. Teadusesse tehtud panus on hindamatu ja ma loodan, et saame seda koostööd jätkata!

Tekst: Anna Aleksandrova.
Pilt: Anton Pilitsin.

Jana Lullu, patsiendiohutuse spetsialist

See nädal, 10.03-17.03.24 on pühendatud ühele meie kõige olulisemale eesmärgile - patsientide ohutusele ja heaolule. Meie ühised jõupingutused ja teadlikkus patsiendiohutusest on võti patsiendiohutuskultuuri arendamiseks. Patsiendiohutuskultuuri loomine ja säilitamine on igaühele meist oluline, olenemata sellest, millises rollis me haiglas töötame.

Patsiendiohutus on tervishoiuteenuse osutamisega seotud riskide, vigade ja välditavate kahjude ennetamine patsiendile. See hõlmab erinevaid organiseeritud tegevusi, et tagada patsientidele parim võimalik ravi ilma välditavate riskide ja kahjude tekkimiseta.

Patsiendiohutuskultuur viitab organisatsiooni või asutuse suhtumisele ja lähenemisele patsiendiohutusele. See hõlmab nii väärtuste kui ka tõekspidamiste käitumismudeli, mida saab tõsta praktiliste meetmete rakendamise kaudu. Sellised meetmed edendavad avatud suhtlemist, koostööd, õppimist vigadest ning pidevat paranemist ja arengut, et tagada patsientide ohutus.

On oluline mõista, et patsiendiohutus on kõigi haigla töötajate ühine vastutus, mitte ainult tervishoiutöötajate ülesanne. Iga töötaja roll on oluline, olgu see siis arst, õde, registraator või muu töötaja, kes otseselt ei puutu patsientidega kokku.

Patsiendiohutuse nimel panustamine on oluline, sest see mitte ainult ei paranda patsientide elukvaliteeti ja tervislikku seisundit, vaid võib ka vähendada haiglates esinevaid komplikatsioone, ravivigu ja haiglaravi kestust. Lisaks aitab tugev patsiendiohutuskultuur suurendada usaldust patsientide ja nende perede poolt tervishoiuteenuste vastu ning aitab luua positiivset mainet tervishoiuasutusele. Seega on oluline pöörata tähelepanu patsiendiohutusele ja arendada selle valdkonna teadlikkust ning oskusi kõikide haigla töötajate seas.

Meie haigla vereteenistuse turundusassistent Aleksandra-Olga Seppar, kes on ühtlasi ka Eesti naiste jäähokikoondise liige, võitis märtsikuu lõpus Kohtla-Järvel toimunud turniiril hõbemedali. Oleme väga uhked Eesti naiste jäähokikoondise ja Aleksandra-Olga Seppari saavutuse üle! Jätkake samas vaimus! Lisaks on Aleksandra-Olga Seppar Kohtla-Järve hokiklubi “Everest” liige, meistritiitli omaja ja kirglik spordifänn. Sport on tema jaoks elustiil, ilma milleta ei saa tema oma elu enam ette kujutadagi. Sarnaselt spordiga puges Aleksandra-Olga hinge ka veredoonorlus. Tänu tema heategevuslikule panusele saavad elupäästvat vereülekannet vajavad inimesed kallistada taas oma kodakondseid, veeta kvaliteetaega sõpradega, hoolitseda lemmikloomade eest, suhelda, osaleda ühiskondliku elu korraldamises ehk elada täisväärtuslikku elu. 

Vereteenistuse kvaliteedijuht Anna Gromova viis Aleksandraga läbi lühiintervjuu, mille käigus uuris, miks Aleksandra otsustas veredoonoriks hakata, miks ta armastab seda tegevust ja milliseid võrdlusparalleele spordiga oskab ta välja tuua.

Kuidas on Sinust saanud veredoonor? 

Oma spordikarjääri alguses sattus minu kätte üks huvitav veredoonorluse teemaline artikkel, mis tekitas minus suurt huvi. Artiklis oli kirjeldatud, mis toimub inimese organismis peale vereloovutust. Mul jäi meelde, et toimub rakkude uuenemine. Ohoh! – mõtlesin ma – see oleks mulle, inimesele, kes teeb pidevalt sporti, väga kasulik. Rakkude uuenemise ajal küllastub veri hapnikuga, mis mõjub sportlase kehale kosutavalt. See omakorda soosib sportlike eesmärkide saavutamist. Ma ei tea ühtegi sportlast, kes ei tahaks silmapaistvaid tulemusi saavutada. Pärast artikli lugemist otsustasingi veredoonoriks hakata ja mõne aja pärast tulin oma esimesele vereloovutusele. Teadsin, et minu annetatud veri päästab kellegi elu. Mul ei olnud ükskõik. 

Kuidas tundsid ennast pärast esimest vereloovutust?

Alguses tekkis kerge eufooria tunne, ilmselt õnnehormoonide vabanemise tagajärjel. Valu ma ei tundnud. Protseduur ei võtnud palju aega. Sain tohutult palju positiivseid emotsioone, mis püsisid kaua. Selle kõigega kaasnes rahulolutunne. Minu jaoks oli see väike edulugu.

Keda Sa veredoonoritena veel näed? Kes võiks olla verivärske doonor?

Mulle tundub, et rohkem sportlasi ja sporti harrastavaid inimesi võiks veredoonorite "klubiga" liituda, kuna neil on üldjuhul tugev tervis, vastav eluviis ja tasakaalustatud toitumine. Ideaalne kombinatsioon! On teada, et veredoonoriks sobivad ainult terved inimesed.

Kas ja kuidas mõjutab Sinu töö vereteenistuses motivatsiooni vere andmiseks?

Mul on suur rõõm, et töötan vereteenistuses ja olen nö selle ahela sees. Iga tööpäev annab mulle uusi teadmisi ja kogemusi. Näen, kui suur on vajadus doonorivere järele, ja see kahekordistab minu motivatsiooni järgnevateks vereloovutusteks. Soovin teha seda regulaarselt - tegemist on väljakujunenud elustiiliga.

Pöörame korraks pilgu spordi poole. Miks valisid hoki?

Hoki on vahva spordiala! See sobib väga hästi inimestele, kes kogevad sageli erinevate emotsioonide spektrit, sh mina, ja armastavad meeskonnatööd, mis on hokis esmatähtis. Hoki annab mulle adrenaliini. Hokimängu ajaks keskendun ainult jää peal toimuvale, viskan kõik muud mõtted peast välja ja olen selline nagu ma olen. Ja seda juba viimase nelja aasta jooksul. Võin öelda, et leidsin oma lemmiku.

Missugused ühised jooned kumavad Sinu arvates spordi tegemise ja doonorivere andmise vahel?

Mõlemad tegevused on kasulikud mulle ja teistele inimestele. Tegemist on harjumustega, mis kujundavad elustiili. Ilma nendeta ei kujuta ma ette oma elu.

Mis on hokis Sinu jaoks keeruline ja milliste väljakutsetega puutud kokku oma töös?

Hoki on minu kirg, kus olen nagu kala vees, raskuseid ei tunne. Töös on emotsionaalselt keeruline see, et kui inimene soovib verd loovutada, kuid mingil - tavaliselt tervisega seotud - põhjusel tema veredoonoriks ei sobi, pean raskusega südames seda talle ütlema. Kindlasti on see kurb hetk, sest inimene tuleb selleks, et päästa kellegi teise elu. Kui ta saab teada, et seda võimalust tal ei ole, hakkab ka kurbust tundma. Siis me suhtleme temaga ja anname nõu, kuidas tervisenäitajaid parandada. Kui inimene tuleb mõne aja pärast uuesti, pakub see meile kõigile ainult rõõmu.

Mida Sulle meeldib vabal ajal veel teha?

Olen kuueaastase poja ema. Minu jaoks on väga oluline tema mitmekülgne areng ja pühendan talle võimalikult palju aega. 

Intervjueeris Anna Gromova.

Tekst: Anna Gromova, Mihhail Tammearu.

Pilt: Julia Tilku.

„Palun tuleta mulle meelde, mis eriala sa oled ülikoolis õppinud?“ küsis onu käest lootusrikkalt vastne keskkooli lõpetaja Katrin, kelle ees oli tollel ajal sarnaselt paljude teiste noortega korralik dilemma, kuhu edasi õppima minna.

„Soojusenergeetikat!“ vastas kindlalt ja kõvahäälselt onu.

„Väga hea, sobib!“ hõiskas rõõmsalt ja vaimustatult Katrin, andes onule mõista, et onu ühesõnaline vastus aitas tal kiiremini otsustada, kuhu oma kompassi osuti suunata.

Katrin on praegu õnnelik ema, suur koeraarmastaja, edukas haiglatöötaja, kirglik meditsiinifänn. Selleni jõudmine nõudis aga palju aega, vaeva ja pöördelisi hetki, ent eesmärk pühendas siiski abinõu.

Alguses oli tervishoiu valdkond vaateväljast kaugel

Vaatamata teatud ebakindlusele eriala valiku osas, mis Katrini kõhkluste kaalukaussi enne onuga rääkimist raskusega täitnud oli, ühes oli Katrin täiesti kindel – kõrgharidus oli tema jaoks ainus pind, mida sondeerida. See oli nõndanimetatud otsus enne otsustamist. Emaga ei olnud Katrin oma erialavalikut süvenenult arutanud, kuna arvas, et arstina näeb ema teda ainult samas valdkonnas. Tegelikult oli see vaid ülemõtlemine.

„Lapsepõlvest saati oli haigla minu jaoks nagu teine kodu. Mäletan, et kui ma väike olin, võttis ema mind sageli tööle kaasa, sest tal oli väga palju tööd, ja töö- ja pereelu ühitamine oli nagu ränga tõstekangi sikutamine. Nägin, kuidas haiglas töö käib, teadsin hästi palju igasuguseid termineid ja nii mõndagi haigustest, kuulsin väga palju meditsiinilist juttu – ema sõprusringkonnas on peaaegu kõik arstid, kellega ta meditsiinilisi teemasid ka väljaspool haiglat arutas. Mulle tundus, et olin niigi valdkonna sees (naerab) ja mõtlesin, et ülikoolis hakkan raudselt õppima midagi muud, sest meditsiini oli mu elus kuidagi liiga palju.“

Otsus inseneriks õppima minna ei olnud kallutatud

Katrin rõhutab, et kuigi pärast onuga vestlemist süttis tal kirg soojusenergeetika eriala vastu, mille oli onu ka lõpetanud, tegemist oli tema enda otsusega. „Olen seda meelt, et eriala valiku peab igaüks lõppkokkuvõttes ise tegema, sest me kõik nikerdame oma eluornamenti läbi unikaalse trafareti. Pooldan perekonnasiseseid arutelusid, ajurünnakuid ja vestlusõhtuid, mille käigus saab võrrelda erinevaid võimalusi, kuulata ja jagada kogemusi – sugulaste mitmekümne aasta pikkune töökogemus ja laiem silmaring võivad muidugi abiks olla – ja seejärel langetada iseseisev otsus.“ Seda Katrin tegigi. „Tükk aega mõtisklesin ja vaagisin, et tore oleks saada inseneriks, sest neid ei ole tööturul palju ja reaalainete sõlmed oskasin koolis päris hästi lahti harutada. Siis hakkas ninna tungima väärika tuleviku lõhn ja otsus saigi tehtud.“

Oleks Katrin tollel hetkel teadnud, et see oli alles algus…

Õendusalane haridus nagu hea lootuse neem

Peale soojusenergeetika eriala omandamist Tallinnas suundus Katrin tagasi kodukanti ja üsna kiiresti leidis endale töö. „Võin öelda, et mul vedas, et pärast diplomi saamist ei pidanud ma õnneratast kaua keerama, et töökoht leida. Üürikese aja pärast leidsin endale rakenduse ja hakkasin tegelema soojustussüsteemi projekteerimisega. Istusin päevad läbi laua taga ja joonestasin, arvutasin, mõõtsin, putitasin jne. Järsku tabas mind arusaam, et olenemata suurest töömahust minu elus midagi põnevat ei toimunud, või seda enam, et olin elust üldse irdunud, kuna elavat interaktsiooni oli tõesti vähe. Tööga sain hästi hakkama, aga ma ei olnud kindel, et just sellele tahtsin ma pikas perspektiivis pühenduda – silm ei säranud ja tundsin puudust suhtlemisest, sagimisest ja elulistest emotsioonidest.“

"Edasi tuli mul hakata tõsiselt mõtlema, mida edasi teha selleks, et tunda taas töörõõmu ja vältida valearvestust. Ma ei tahtnud liiga kiiresti otsustada. Elutarkus õpetas, et kui kala mädaneb peast, siis on mõttekam sel hetkel sabas lohiseda ja mitte rapsida. Mul oli juba päris palju õpinguid ja tööd selja taga, samuti sündis mul tütar ja sain kahe koera omanikuks. Elutempo oli välkkiire ja igapäevaseid kohustusi ka omajagu. Siis läks veel aega enne kui hakkasin midagi ette võtma. Plaan oli kaht kärbest ühe hoobiga lüüa - leida uus eriala, mida saab suhteliselt kiiresti omandada ja et see eeldaks võimalikult palju otsest interaktsiooni inimestega. Aasta pärast oli mul käes massööri kutsetunnistus. Massööriks õppimise ajal oli minu jaoks murdepunkt anatoomia, millest sai mu suurim kirg. Kirg oli nii suur, et ma ei suutnud leppida asjaoluga, et õpingud olid läbi. Seejärel läksin kõrgkooli õeks õppima ning viie ja poole aasta pärast hoidsin käes kliinilise õenduse magistri kraadi. Väike lugu sellest, mis juhtub siis, kui tahad kiiresti hakkama saada (naerab)."

Tegemist oli hetkega, mil Katrin teadvustas, et tema tegelik elukutsumus oli uksele koputanud. "Tundub, et järjekordseid tehnilisi jooniseid tehes visandasin ma endale ühel hetkel hoopis uue karjääritee. Nii lasin ma jalga inseneeria valdkonnast ja kinnitasin kanda tervishoius. Massöörikutse oli justkui sild kahe valdkonna vahel. Lisaks nägin ma tervishoius oluliselt rohkem eneseteostusvõimalusi. Siis tundsin, et olin just seal, kus pidin olema, ja ühtlasi ka südamerahu."

Eriala vahetamine ei ole enda prohmaka tunnistamine, vaid lisandväärtuse tekitamine

Katrin ei ole kunagi hädaldanud oma õppeteekonna pikkuse üle, sest iga omandatud haridus avas järgmise ukse. "Iga haridus annab tohutult võimalusi, teadmisi ja oskusi. Tegu on oluliste lisandväärtustega. Kõige raskem oli teha esimene samm muutuste suunas, kuna mõningane kahtlus elas alati sees. Paraku on mõnes keskkonnas ja kultuuriruumis harjumus neid kahtlusi eksimusteks tembeldada ja üleüldse eksimusi stigmatiseerida. Tegelikult on see šanss! Šanss lõpuks õnnelik olla." Kas valid ka õnne?