11.- 14. septembrini toimus Viinis 16. ENDA - European Nurse Directors Association’i kongress teemaga „Nurses: Delivering the Future“.

Viini kongress tõi fookusesse õenduse tuleviku ja vaimse tervise
Kolmepäevane Viini kongress tõi kokku Euroopa juhtivad õendusjuhid ja terviseteaduste doktorid. Konverentsi peamisteks teemadeks olid õdede vaimne tervis, noorte õdede motiveerimine ja generatsioonidevaheline koostöö, mis puudutavad paljusid tervishoiuasutusi üle Euroopa.
Esinejad Itaaliast, Türgist, Prantsusmaalt, Maltalt ja paljudest teistest Euroopa Liidu riikidest jagasid oma kogemusi ning lahendusi. Üheks keskseks probleemiks, mida peaaegu kõikide riikide esindajad tunnistasid oli õdede puudus ja läbipõlemine. Nii Soomes kui ka teistes riikides on proovitud erinevaid lahendusi, sealhulgas tehnoloogiliste abivahendite osakondadesse paigutatud robotite kasutamist, et leevendada töökoormust.

Vaimse tervise olulisus ja COVID-19 kriisi õppetunnid
Tagasivaade COVID-19 kriisile tõi kongressil esile õdede olulise rolli ülemaailmses tervishoiukriisis. Sõnumina jäi kõlama: "Meie õdedena, tegime, mida pidime tegema." - see lihtne, ent jõuline lause peegeldab õdede tugevat kohusetunnet ja pühendumust, mis on hoidnud tervishoiusüsteeme toimimas ka kõige raskematel hetkedel.
Lisaks rõhutati vaimse tervise tähtsust, mis on muutunud üha olulisemaks teemaks, eriti arvestades läbipõlemise sagenemisi. Noorte õdede motiveerimine ja toetamine on samuti ülioluline, et tagada jätkusuutlik ja tugev tervishoiusektor.

Tehnoloogia õenduses: Innovatsioon ja mugavus
Kongressi ettekannetevahelistel pausidel oli osalejatel võimalus külastada ekspeditsioonisaali, kus tutvustati õenduse jaoks loodud uusimaid seadmeid ja tehnoloogilisi lahendusi. Eriti tähelepanuväärne oli telefoniseade, mille abil saavad õed sisestada patsiendi elulised näitajad nutiseadmesse, olles patsiendi juures ning need salvestuvad automaatselt terviseinfosüsteemi (HIS). See vähendab oluliselt manuaalse töö vajadust ja võimaldab info kiiret liikumist. Samuti demonstreeriti monitoorimissüsteemi, kus õde saab patsientide elulisi näitajaid jälgida nutitelefonist, tagades operatiivse reageerimise ja mugavama töökorralduse.

Külastus Floridsdorfi haiglasse: Euroopa modernseim tervishoiuasutus
Üks konverentsi tipphetki oli külastus Euroopa kõige modernsemasse haiglasse – 2019. aastal avatud Floridsdorfi haiglasse.
See innovaatiline haigla oli tõeline tervishoiu tuleviku näide, pakkudes unikaalseid lahendusi nii patsientidele kui ka personalile. Haigla pindala on kokku 51 000 ruutmeetrit, 750 voodikoha ja 16 operatsioonisaaliga.
Igas haigla osakonnas, sealhulgas erakorralise meditsiini osakonnas on eraldi õueala või terrass, mis on mõeldud patsientidele ja personalile lõõgastumiseks. Rohealad mängivad olulist rolli tervenemise ja heaolu toetamises. Haigla territooriumile, terrassidele ja rõdudele on istutatud 1000 puud. Lisaks on haigla täis mugavusi, sealhulgas pangad, toidupoed, kohvikud ja restoranid, mis teevad haiglast omamoodi väikelinna. Isegi personali lastele mõeldes on loodud lasteaed, mis muudab töö ja pereelu ühildamise oluliselt lihtsamaks.

Innovatsioon ja vaimne tervis õenduse tulevikus
Viini kongress andis suurepärase ülevaate Euroopa õenduse tulevikust ja väljakutsetest. Kuigi murekohad, nagu õdede puudus ja vaimse tervise probleemid, on levinud, pakuvad tehnoloogilised lahendused lootust. Õenduse juhtide ja teadlaste koostöö on jätkusuutliku tervishoiu võti ning Viinis kõlanud ideed ja lahendused võivad aidata kaasa õenduse arengule kogu Euroopas.
Viini kongress kinnitas, et õenduse tulevik on tugevalt seotud nii vaimse tervise toetamise kui ka innovatsiooni kasutamisega.

Marjanne Aun, Koolituskeskuse koordinaator 

Fotol EMO õendusjuht Katrin Piirsoo simulatsioonikeskuse operatsioonisaalis.
Foto: Eveli Tamm

6. juunil tähistatakse rahvusvahelist Patsiendipäeva*. Selle sündmuspäeva tuum on inimeste märkamine. Patsiendipäeval pööratakse eriti suurt tähelepanu patsientide tagasisidele – olgu see tänuavaldus haigla töötajatele või nende tegevuste ja tööprotsesside mainimine, kus on veel arenguruumi. Kõik konstruktiivsed ettepanekud, mis on seotud patsientide rahulolu tõstmisega, on alati teretulnud. Oluline, et patsiendid räägiks meile oma muredest ja tunnetest, et haigla meeskond saaks kavandada vajalikke tegevusi tööprotsesside parendamiseks.

Oluline on see, et haigla patsiendid on ühtlasi ka meie koostööpartnerid, kellega ühes oleme alati valmis otsima võimalusi tervishoiuteenuste kvaliteedi ja haiglas viibimise kogemuse parendamiseks.

Meie patsientidest kannab hoolt ka poolteist aastat tagasi moodustatud patsientide nõukoda. See on lähedaste esindusrühm, mille liikmed panustavad nõukoja tegemistesse vabatahtlikkuse alusel.

Klienditeeninduse juht Siiri Villberg (pildil): "Kallid patsiendid! Teie tervis ja heaolu on meie jaoks esmatähtsad, ja me oleme siin, et pakkuda teile parimat võimalikku tervishoiuteenust ja tuge igal sammul. Meie meeskond töötab nii, et tagada, et teie kogemus Ida-Viru Keskhaiglas oleks võimalikult meeldiv ja mugav. Soovime teile head ja tugevat tervist ja loodame, et tunnete end meie juures hoituna ja väärtustatuna. Me oleme siin, et teid toetada ja aidata. Toredat Patsiendipäeva teile!“

*Patsiendipäeva tähistamine pärineb Norrast, kus seda päeva hakati pühitsema alates 2014. aastast. Nüüdseks on lokaalsest tähtpäevast kujunenud rahvusvaheline üritus, mille võtavad fookusesse tervishoiuasutused üle kogu maailma.

Pildil on Klienditeeninduse juht Siiri Villberg.

Tekst ja foto: Mihhail Tammearu.

IVKH uute ja kaasaegsete hoonete mugavusi on nii külastajad kui ka oma töötajad nautinud juba pikemat aega. Paljudele pole aga märkamata jäänud maitsekas ümbrus, mis on ajaga üha enam kaunimaks muutunud. Kõik see ei ole iseenesest tekkinud, selle taga on inimeste hoolas töö, planeerimine ja loomulikult pühendumus.

IVKH haldusteenistuses töötab heakorratööde juht Tatjana Toman, tänu just tema meeskonna tööle saame nautida justkui iseenesest mõistetavat ilu. Sageli on hoonete projekti üheks osaks ka haljastusprojekt, aga alati ei pruugi olla, nii nagu oli ka meie haigla puhul. Heakorratööde eest vastutaval Tatjanal on diplomi taskus nii majanduse kui ka pedagoogika erialal, lisaks on ta end täiendanud Räpina aianduskoolis.

Haigla ümbrust vaadates on tunda oskuslikku ja maitsekat kätt. Haljastuse loomine ja hooldamine nõuab nii teadmisi kui ka aega, et kõik oleks omavahel kooskõlas ja looks meile meeldiva keskkonna. Rõõm on tõdeda, et Tatjana töö ja hobi kattumine on haigla jaoks suureks lisandväärtuseks.

Kauni keskkonna loomine eeldab tarka planeerimist, läbi on vaja mõelda taimede valik, võttes arvesse meie ilmastikutingimusi kui ka ala eripärasid. Valides taimi on vaja arvestada mulla tüüpi, valgusolusid ja niiskusastet. Tatjana sõnul on kindel valik püsitaimed, mis ei vaja igal aastal uuesti ja uuesti istutamist. Lisaks püsikutele on ka amplites ja pottides suvelilli, mis hooajaliselt silmailu pakuvad.

Kaunis haljasala vajab regulaarset hooldust, nagu niitmine, kastmine, väetamine ja umbrohu eemaldamine. Hooldatud alad peegeldavad tõelist pühendumust ja loomulikult ei suuda seda teha kõike üks inimene. Tatjana kiidab oma suuri abimehi, kelleks on kojamees-aednikud, keda on erinevate objektide peale kokku viis. Tegemist on meestega, kelle peale saab loota, ja kes on lisaks kojamehe ametile aja jooksul omandanud olulisi oskusi ja nippe, ja just tänu neile on meie haigla ümbrus regulaarselt hooldatud ja talvelgi jõuame muretult tööle.

Kui vaadata vigurpuid, siis tekib küsimus, kust need kunstiteosed pärit on, aga siinkohal enam pole vaja imestada, sest Tatjana ei pelga ka ise töötunkeid selga ja kindaid kätte tõmmata kui ideed tahavad teostamist.
Erakorralise meditsiini ja pediaatria vastuvõtu sisemisele haljasaalale hangiti lastesõbralikud figuurid - jänes ja rebane. Ei läinud kaua aega mööda kui üleöö tekkisid loomakeste juurde porgand ja seejärel seen. „Selgus, et haigla elektrik arvas, et 3D prinditud lisandid sobiks sinna hästi – mõeldud, tehtud,“ naerab Tatjana, loovust ei saa ju keelata.

Kõik eelnev on vaid üks töölõik heakorratööde osakonna nimistus. Saame vaid rõõmu tunda, et IVKH kauni ümbruse taga on hoolivad ja loovad inimesed, kelle eesmärk on mitte ainult ilu luua, vaid ka selle eest hoolt kanda.

Foto: Tatjana Toman
Fotol vasakult paremale: Evgeni Marchenko, Gennadi Sadovski, Anatoli Malakhov ja Aleksei Tjurin

Infektsioonikontrolli teenistuse õde Anna Aleksandrova.

Hiljuti lõppes neli aastat kestnud uuring, milles osales ka Ida-Viru Keskhaigla ja milles hinnati gripi- ja koroonaviiruse SARS-CoV-2 vastaste vaktsiinide tõhusust töötajate seas. Infektsioonikontrolli teenistuse õde Anna Aleksandrova jagas uuringus osalemise kogemusi ja tutvustas lühidalt peamisi tulemusi. Samuti rääkis ta meie haigla rahvusvahelisest koostööst teiste tervishoiuorganisatsioonidega.

Uuring keskendus gripi- ja koroonaviiruse SARS-CoV-2 vastaste vaktsiinide tõhususele

Ida-Viru Keskhaigla kutsuti osalema rahvusvahelises teadusuuringus, mille eesmärk oli hinnata gripi- ja SARS-CoV-2 viiruse vastaste vaktsiinide tõhusust haigla töötajate seas. Uuring, milles osales 12 haiglat Euroopa erinevatest riikidest, algas 2020. aastal. Esialgses uuringus hinnati ainult SARS-CoV-2 vastaste vaktsiinide efektiivsust, kuid seekord uuriti ka gripivaktsiini tõhusust. Kui meid neli aastat tagasi uuringus osalema kutsuti, otsustasime, et ei saa jätta kasutamata võimalust anda oma panus teaduse arengusse.
Sellest uuringust võisid võtta osa kõik haigla töötajad, kellel ei olnud vaktsineerimise vastunäidustusi ja kes nõustusid uuringus osalema.
Haigla töötajatel on suurem oht viirushaigustesse nakatuda ja neid teistele edasi anda, mistõttu on vaktsineerimine ülimalt vajalik, et tagada tervishoiuteenuste tõrgeteta osutamine.

Pool aastat andmete kogumist

Palusime uuringus osalejatel täita küsimustik nende tervisliku seisundi, sotsiaalse aktiivsuse, töötingimuste ja vaktsineerimisajaloo kohta. Lisaks sellele võeti neilt üks kord nädalas kas sülje- või ninaneeluproov, et diagnoosida selliste nakkuste nagu SARS-CoV-2, gripp, RSV ja muude hingamisteede viiruste olemasolu. Protseduur kestis ligikaudu 10 minutit ja need toimusid kord nädalas 25 järjestikuse nädala jooksul. Kõik uuringuga seotud protseduurid olid hoolikalt ette valmistatud.

Meeldiva ühendamine kasulikuga

Uuringu läbiviimine oli oluline nii vaktsiinide efektiivsuse hindamiseks kui ka sõbraliku ja motiveeriva õhkkonna loomiseks. Regulaarsed kohtumised ja suhtlemine innustasid mõtteid vahetama. Suhtlus oli meeldiv ning andis meile jõudu ja motivatsiooni kõik need neli aastat uuringus osaleda. Külaskäigud lõid võimaluse erinevatel teemadel arutleda, küsida nõu infektsioonikontrolli kohta ning lisaks tekitasid uusi ideid ja koostöövõimalusi. Kokkuvõttes oli uuringus osalemine mitte ainult väga hariv, vaid ka muidu suurepärane kogemus, mille eest oleme osalejatele väga tänulikud.

Rootsis korraldati uuringu üksikasjade arutamiseks foorum

Tänu meie kui Eesti juhtiva teaduskeskuse mainele oli meil au osaleda Rootsis asuva Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) poolt korraldatud foorumil. Eestist võtsid osa epidemioloogiaprofessor Anneli Uusküla Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudist, projekti koordinaator Liis Lohur ning meie haigla esindajatena õed Anastassia Kuželko ja mina, Anna Aleksandrova. Peale meie osalesid foorumil 16 Euroopa riigi ja erinevate organisatsioonide, näiteks WHO (Maailma Tervishoiuorganisatsioon) esindajad. Foorumil arutati mitmesuguseid uurimistöö läbiviimisega seotud küsimusi. Selgus, et üks põhiprobleem oli viivitus analüüsitulemuste edastamisel. See põhjustas mõningaid tõrkeid, näiteks said respiratoorsete haigussümptomitega töötajad teada, mis tüüpi viirus neil oli, alles nädal hiljem.

Vaatamata sellistele viivitustele oli see teave siiski väga kasulik, kuna aitas meil määrata, millised viirused meie haiglas ringlevad. Samuti said mõned kolleegid teada, et olid põdenud viirushaigust ilma sümptomiteta. Uuringu lõpptulemusi on oodata umbes kaheksa kuu pärast, kuna andmete analüüs on alati põhjalik protsess. Kohtumisel tõstatati minu arvates oluline küsimus, kuidas sellistes uuringutes osalejaid premeerida. Loomulikult on tervishoiutöötajad väga vastutustundlikud ja järgivad motot "Kes aitab teadust, kui mitte meie?". Arutelu käigus pakuti välja ka ideid, kuidas tulevikus motivatsiooni tõsta, näiteks tehti ettepanek kinkida osalejatele kinopileteid või kinkekaarte. Loodame, et ECDC suudab välja töötada motivatsioonipaketid uuringutes osalejatele, kuid seekord oli osalemise ajend teadusesse panustamine ja meeldiv suhtlus.

Väljavaade koordineerida sarnaseid uuringuid tulevikus

Meie keskuse kvaliteetset tööd arvesse võttes tehti meile ettepanek teadusuuringutes edaspidi mitte ainult osaleda, vaid neid ja tulevasi ECDC projekte Eestis ka koordineerida. See on meie jaoks uskumatu tunnustus ning võimalus haiglat nii kõrgel tasemel esindada. Tänan südamest kõiki uuringus osalejaid tohutu panuse eest uuringu läbiviimisesse. Suhtlemine, entusiasm ja heatahtlikkus on tekitanud palju positiivseid emotsioone ja tegutsemisõhinat. Teadusesse tehtud panus on hindamatu ja ma loodan, et saame seda koostööd jätkata!

Tekst: Anna Aleksandrova.
Pilt: Anton Pilitsin.

Patsiendiohutuse spetsialist Jana Lullu.

Juuni keskpaigas käivitasime statsionaarsetes osakondades ja EMOs pilootprojekti kukkumiste ennetamiseks. Kasutusele võtsime punased ja oranžid kleepsud ning randmepaelad, mis määravad patsientide kukkumisriski: punased kleepsud ja randmepaelad pannakse patsientidele, kellel on kõrge kukkumisrisk; oranžid kleepsud ja randmepaelad pannakse patsientidele, kellel on keskmine kukkumisrisk. On oluline, et värvipaelad oleksid paigaldatud patsientide randmetele. Kui patsiendid liiguvad teise üksusesse, oskavad ka teised töötajad nende kukkumisriskiga arvestada. Kukkumisriski hindamiseks kasutatakse Morse skaalat. Kukkumisriski hindamiseks pediaatria osakonnas kasutatakse lastele mõeldud Humpty Dumpty skaalat.

Vestlesime patsiendiohutuse spetsialisti Jana Lulluga projekti kulgemisest, läbi tehtud arenguetappidest, väljakutsetest ja tuleviku väljavaadetest.

Jana, palun räägi esmalt, kuidas sündis idee alustada uue projektiga? Raske oleks uskuda, et algatus oli ajendatud hetkeemotsioonist proovida lihtsalt midagi uut.

Tõsi, tegemist ei olnud sugugi hetkeemotsiooniga. Oleme üsna kaua mõtisklenud selle üle, kuidas saaks tõsta patsiendiohutust haiglas. Patsiendiohutus on valdkond, kuhu saab alati juurutada uusi parendusmeetmeid, mille vajadust ei pea tingimata tekitama konkreetne juhtum. Oluline on tasapisi luua süsteem, mis kõige paremal moel kaitseb patsiente. Patsiendiohutussüsteemi loomine baseerub valdavalt ennetustegevustel. Olles analüüsinud Maailma Terviseorganisatsiooni statistilisi andmeid, erinevaid patsiendiohutusjuhtumeid ning töötajate vaatlusi ja patsientide kogemusi, avastasime, et tervishoiuasutustes esineb sageli juhtumeid, mis on seotud patsientide kukkumistega. Tegime ajurünnaku ja leidsime praktilise viisi kukkumiste ennetamiseks meie haiglas. Selle keskmes on kukkumisriski määravate randmepaelte ja kleepsude kasutuselevõtt statsionaarsetes osakondades ja EMOs. Kõiki kukkumistega seotud juhtumeid ei saa kahjuks täielikult vältida, on üks eesmärke ka vähendada nende juhtumite arvu.

Kes ja kuidas määrab patsientide kukkumisriski?

Patsientide kukkumisriski määrab õde. Kukkumisriski määramiseks on välja töötatud spetsiaalsed vahendid. Üks neist on Morse skaala, mida kasutatakse Eestis. See arvestab kuue peamise komponendiga: kukkumised haigusloos, diagnooside arv, liikumisabivahendite olemasolu, intravenoossete ravimite manustamine, patsiendi kõnnak ja vaimne tervis. Vastavalt tuvastatud kukkumisriskile asetab õde patsiendi randmele punase (kõrge risk) või oranži (keskmine risk) randmepaela. EMOs hinnatakse kukkumisriski kas madalaks või kõrgeks.

Kuidas randmepaelad kaitsevad patsiente kukkumiste eest? Mida vajavad kõrge kukkumisriskiga patsiendid?

Randmepaelte eesmärk on mitteverbaalselt informeerida teisi töötajaid patsientide kukkumisriskist. Nii saavad töötajad kohe vajaliku info kätte ilma, et oleks vaja seda kolleegide käest üle küsida. Näiteks, kui hooldaja transpordib patsiendi ühest kohast teise või asetab ta voodisse, arvestab ta patsiendi kukkumisriskiga ja teab, kuidas tegutseda. Kõrge kukkumisriskiga patsiendid vajavad rohkem tähelepanu palatisse paigutamisel, detailsemat juhendamist ja sagedasemat järelevalvet.

Kas kukkumisrisk võib muutuda? Mida tehakse selle muutumise korral?

Jah, kukkumisrisk võib ühel ja samal patsiendil haiglas viibimise ajal muutuda, kuna patsiendi terviseseisund võib olla heitlik. Oleme kokku leppinud, et patsiendi kukkumisriski hindamine kordub iga kolme ööpäeva tagant. Lisaks tuleb kukkumisrisk ümber hinnata, kui patsient kukub. Kui patsient viiakse üle ühest osakonnast teise, siis reeglina toimub osakonnas, kuhu ta liigub, kukkumisriski ümberhindamine, et tagada selle info relevantsus. Sel juhul ei kehti nn kolme ööpäeva kokkulepe.

Missugused tegevused võivad vähendada kukkumisriski?

Neid tegevusi on palju, näiteks tutvustada patsientidele osakonna rumme ja võimalusi turvaliseks liikumiseks, õpetada ja julgustada kasutama palatis olevat häirenuppu, tagada takistusteta ligipääs voodile ja WC-le, tagada piisav valgustus ööpäevaringselt, asetada isiklikud asjad patsientide vahetusse käeulatusse, paigutada voodi madalaimasse asendisse, soovitada kanda libisemisvastase talla ja kindla kinnitusega jalanõusid, selgitada terviseseisundist tulenevaid kukkumisriske, õpetada, kuidas käituda kukkumise korral ja nii edasi. Enamik tegevusi hõlmab põhjalikku teavitustööd.

Tundub, et pilootprojekti tegevused eeldavad veelgi tihedamat koostööd töötajate ja patsientide vahel. Kas see on nii ja millistele koostöötegevustele tuleb rohkem keskenduda?

Absoluutselt. Koostöös peitubki põhiline jõud, ja pilootprojekti algusfaasiski saime sellele järjekordset kinnitust. Eelkõige tuleb töötajatel projekti raames teha omavahel veelgi rohkem koostööd, eriti õdede ja hooldajate vahel. Koostöös tuleb rohkem keskenduda just suhtlemisele. Enne, kui paljud tööaspektid hakkavad harjumuseks kujunema, tuleb need eelnevalt korduvalt läbi arutada. Samuti tuleb rohkem rääkida patsientidega, et tõsta nende teadlikkust, nõustada ja õpetada, kuidas teatud olukorras käituda ja tegutseda.

Kuidas saaksid praegu hinnata projekti edukust? Mis sellest edasi saab?

Praegu näen, et projekt edeneb ootuspäraselt. Suhtlen palju kolleegidega erinevatest osakondadest, kogun põhjalikku tagasisidet, auditeerin tegevusi ja tulemusi, vajadusel teen ettepanekuid tegevuste korrigeerimiseks. Kuna tegemist on hiljuti alustatud projektiga, on praegu veel üsna vara anda kogu projektile hinnangut. Arvan, et vähemalt aasta lõpuni tuleb koguda andmeid, teha vaatlust ja analüüsida vahetulemusi. Projekti algus oli hea ja see on positiivne. On olemas eeldused, et pilootprojektist koorub välja hästi toimiv süsteem.

Intervjueeris Mihhail Tammearu.

Pilt: Mihhail Tammearu.

Meie haigla vereteenistuse turundusassistent Aleksandra-Olga Seppar, kes on ühtlasi ka Eesti naiste jäähokikoondise liige, võitis märtsikuu lõpus Kohtla-Järvel toimunud turniiril hõbemedali. Oleme väga uhked Eesti naiste jäähokikoondise ja Aleksandra-Olga Seppari saavutuse üle! Jätkake samas vaimus! Lisaks on Aleksandra-Olga Seppar Kohtla-Järve hokiklubi “Everest” liige, meistritiitli omaja ja kirglik spordifänn. Sport on tema jaoks elustiil, ilma milleta ei saa tema oma elu enam ette kujutadagi. Sarnaselt spordiga puges Aleksandra-Olga hinge ka veredoonorlus. Tänu tema heategevuslikule panusele saavad elupäästvat vereülekannet vajavad inimesed kallistada taas oma kodakondseid, veeta kvaliteetaega sõpradega, hoolitseda lemmikloomade eest, suhelda, osaleda ühiskondliku elu korraldamises ehk elada täisväärtuslikku elu. 

Vereteenistuse kvaliteedijuht Anna Gromova viis Aleksandraga läbi lühiintervjuu, mille käigus uuris, miks Aleksandra otsustas veredoonoriks hakata, miks ta armastab seda tegevust ja milliseid võrdlusparalleele spordiga oskab ta välja tuua.

Kuidas on Sinust saanud veredoonor? 

Oma spordikarjääri alguses sattus minu kätte üks huvitav veredoonorluse teemaline artikkel, mis tekitas minus suurt huvi. Artiklis oli kirjeldatud, mis toimub inimese organismis peale vereloovutust. Mul jäi meelde, et toimub rakkude uuenemine. Ohoh! – mõtlesin ma – see oleks mulle, inimesele, kes teeb pidevalt sporti, väga kasulik. Rakkude uuenemise ajal küllastub veri hapnikuga, mis mõjub sportlase kehale kosutavalt. See omakorda soosib sportlike eesmärkide saavutamist. Ma ei tea ühtegi sportlast, kes ei tahaks silmapaistvaid tulemusi saavutada. Pärast artikli lugemist otsustasingi veredoonoriks hakata ja mõne aja pärast tulin oma esimesele vereloovutusele. Teadsin, et minu annetatud veri päästab kellegi elu. Mul ei olnud ükskõik. 

Kuidas tundsid ennast pärast esimest vereloovutust?

Alguses tekkis kerge eufooria tunne, ilmselt õnnehormoonide vabanemise tagajärjel. Valu ma ei tundnud. Protseduur ei võtnud palju aega. Sain tohutult palju positiivseid emotsioone, mis püsisid kaua. Selle kõigega kaasnes rahulolutunne. Minu jaoks oli see väike edulugu.

Keda Sa veredoonoritena veel näed? Kes võiks olla verivärske doonor?

Mulle tundub, et rohkem sportlasi ja sporti harrastavaid inimesi võiks veredoonorite "klubiga" liituda, kuna neil on üldjuhul tugev tervis, vastav eluviis ja tasakaalustatud toitumine. Ideaalne kombinatsioon! On teada, et veredoonoriks sobivad ainult terved inimesed.

Kas ja kuidas mõjutab Sinu töö vereteenistuses motivatsiooni vere andmiseks?

Mul on suur rõõm, et töötan vereteenistuses ja olen nö selle ahela sees. Iga tööpäev annab mulle uusi teadmisi ja kogemusi. Näen, kui suur on vajadus doonorivere järele, ja see kahekordistab minu motivatsiooni järgnevateks vereloovutusteks. Soovin teha seda regulaarselt - tegemist on väljakujunenud elustiiliga.

Pöörame korraks pilgu spordi poole. Miks valisid hoki?

Hoki on vahva spordiala! See sobib väga hästi inimestele, kes kogevad sageli erinevate emotsioonide spektrit, sh mina, ja armastavad meeskonnatööd, mis on hokis esmatähtis. Hoki annab mulle adrenaliini. Hokimängu ajaks keskendun ainult jää peal toimuvale, viskan kõik muud mõtted peast välja ja olen selline nagu ma olen. Ja seda juba viimase nelja aasta jooksul. Võin öelda, et leidsin oma lemmiku.

Missugused ühised jooned kumavad Sinu arvates spordi tegemise ja doonorivere andmise vahel?

Mõlemad tegevused on kasulikud mulle ja teistele inimestele. Tegemist on harjumustega, mis kujundavad elustiili. Ilma nendeta ei kujuta ma ette oma elu.

Mis on hokis Sinu jaoks keeruline ja milliste väljakutsetega puutud kokku oma töös?

Hoki on minu kirg, kus olen nagu kala vees, raskuseid ei tunne. Töös on emotsionaalselt keeruline see, et kui inimene soovib verd loovutada, kuid mingil - tavaliselt tervisega seotud - põhjusel tema veredoonoriks ei sobi, pean raskusega südames seda talle ütlema. Kindlasti on see kurb hetk, sest inimene tuleb selleks, et päästa kellegi teise elu. Kui ta saab teada, et seda võimalust tal ei ole, hakkab ka kurbust tundma. Siis me suhtleme temaga ja anname nõu, kuidas tervisenäitajaid parandada. Kui inimene tuleb mõne aja pärast uuesti, pakub see meile kõigile ainult rõõmu.

Mida Sulle meeldib vabal ajal veel teha?

Olen kuueaastase poja ema. Minu jaoks on väga oluline tema mitmekülgne areng ja pühendan talle võimalikult palju aega. 

Intervjueeris Anna Gromova.

Tekst: Anna Gromova, Mihhail Tammearu.

Pilt: Julia Tilku.