Ida -Viru Keskhaigla kollektiivist moodustavad väga suure osa õendusala töötajad, neid on 1300 töötaja seast kokku 470. Magistrikraadiga õed on eriti hinnatud ja neil on oluline roll tänapäeva haiglas, aidates kaasa nii patsientide ravikvaliteedi parandamisele kui ka tervishoiusüsteemi tõhusamale toimimisele. Jaanuaris omandasid kolm IVKH õde Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis terviseteaduse magistrikraadi - EMO vastutav õde Jelena Mustonen, anestesioloogia õendusjuht Anastassia Kuzmina ja anestesioloogia- ja intensiivravikliiniku õendusjuht Valentina Kartašova. Jagame meie tublide magistrite kogemusi nende õpiteekonnast.

Mis ajendas teid magistriõppesse astuma?

Jelena: Kui asusin EMOsse tööle, ümbritsesid mind paljud kolleegid, kes olid juba magistrikraadi omandanud. Nad olid väga aktiivsed ja nendega oli huvitav suhelda. Nendega vestleldes tuli uusi ideid ja ma taipasin, et neid ideid on tegelikult võimalik ka ellu viia. Mul tekkis soov magistriõppesse astuda, aga samas oli mul ka hirme – mul on pere, kaks väikest last, kodu ja palju kohustusi. Lapsed haigestuvad sageli ning ma kartsin, et ei suuda kõike tasakaalus hoida. Ühel hetkel ütles mulle IVKH juhatuse liige, õenduse ja patsiendikogemuse juht Ksenia Verhovskaja otse: „Mine ja proovi!“ See andis mulle viimase tõuke ning otsustasin kandideerida. Ja ma sain sisse!

EMO vastutav õde Jelena Mustonen

Anastassia: Magistriõppesse ajendas mind minema eelkõige intensiivravi õendusjuhi ametikoht. Olles juhi kohal võiks magistrikraad omandatud olla. Samuti oli üheks ajendiks Ksenia Verhovskaja - meie endine õenduse- ja patsiendikogemuse juht, juhatuse liige, kes oli nii tubli, ambitsioonikas ja kartmatu, näidates sellega eeskuju.
Magistrikraad annab eelise tööturul ning üheks ajendiks oligi muuta end konkurentsivõimelisemaks.

Valentina: Mind ajendas magistriõppesse astuma soov süvendada oma erialaseid teadmisi ning panustada õenduse arengusse. Õenduses on elukestev õppimine väga oluline ning tundsin, et magistriõpe annab mulle paremad võimalused innovaatiliste lahenduste väljatöötamiseks ja tõenduspõhise praktika rakendamiseks. Tahtsin olla veelgi pädevam ja enesekindlam oma igapäevatöös ning avada endale uusi väljakutseid.

Kas õpingud muutsid teie arusaama õendusest või teie igapäevatööd?

Jelena: Minu arusaam õendusest tervikuna ei muutunud, kuid magistriõpingud andsid mulle uue vaatenurga – ma mõistsin, kui palju on tegelikult õdesid, kellel ei piisa lihtsalt tööl käimisest ja palga saamisest. On väga palju ideedega inimesi, kellele meeldib arutada, luua ja uut ellu viia. Meie õppegrupis oli õdesid üle kogu Eesti, erinevatest osakondadest ja ametisuundadest. Hoolimata sellest, leidsime alati ühiseid ideid ja plaane, kuidas midagi uut luua ja rakendada. See muutis minu vaadet õendusele – me ei ole ainult protseduuride tegijad, vaid ka loojad ja arendajad. Ja mis kõige tähtsam – me suudame seda koos teha!

Anastassia: Õpingud muutsid kindlasti arusaama õendusest. Mugav on teha iga päev samu tegevusi ning nuriseda kui raske töö on. Kuid kahjuks ei vii see kuskile ja veel vähem edasi. Kui sul on visioon ja ideed, kuidas midagi paremaks muuta, siis magistriõpe on kindlasti see suund, mis võtta, et mingeid muutusi sisse tuua ja et end kuuldavaks teha. Magistriõpe lisab enesekindlust, väärikust ning kõige tähtsam avardab silmaringi. Sa näed suuremat pilti ning mõistad mitmeid asju paremini, alustades personalijuhtimisest, tervishoiusüsteemide korraldusest kuni arendusprojekti juhtimiseni.
Igapäevatöös õpetas see oma aega paremini planeerima. Tähtajad kukuvad väga ruttu ning ei tasu midagi viimasele hetkele jätta.

Valentina: Jah, õpingud avardasid mu arusaama õendusest märkimisväärselt. Nägin selgemalt, kui oluline on õenduse areng tervishoiusüsteemis ja kuidas teaduspõhine lähenemine aitab parandada patsientide heaolu. Minu igapäevatöös suurenes teadlikkus sellest, kuidas väiksemadki muudatused ja uuendused võivad parandada õendusabi kvaliteeti. Olen hakanud rohkem analüüsima oma tööd ja otsima tõenduspõhiseid lahendusi.

Mis oli magistritöö teema, kas IVKH-ga seotud?

Jelena: Polütraumaga lapspatsientide käsitlus erakorralise meditsiini osakonnas: tegevusjuhendi ja tegevuskaartide loomine SA Ida-Viru Keskhaigla jaoks.

Anastassia: Minu magistritöö teema on: Anesteesiaõe kompetentsimudeli ja koolitusprogrammi väljatöötamine.

Valentina: Minu magistritöö keskendus lähedaste kaasamisele intensiivravipatsiendi varajasel aktiviseerimisel Ida-Viru Keskhaiglas ning tegevuskaardi loomisele. Uurisin, kuidas lähedaste aktiivne kaasamine võib toetada patsiendi taastumist ja milliseid praktilisi lahendusi saab selleks rakendada. Töö käigus saadud teadmised on andnud mulle väärtusliku kogemuse, mida saan rakendada ka oma igapäevatöös, aidates parandada patsiendikeskset lähenemist ja koostööd peredega intensiivravi puhul.

Anestesioloogia õendusjuht Anastassia Kuzmina

Kas tunnete, et magistrikraad andis teile suurema vastutuse või mõjutas kuidagi teie igapäevast tööd?

Jelena: Vastutuse osas ei muutunud midagi olulist, sest ma olen alati oma tööle vastutustundlikult lähenenud. Töö tegemise suhtumine ei ole muutunud, kuid siiski on see andnud mulle kindlustunde ja uhkuse, et olen saavutanud magistrikraadi. Loodan, et see suurendab veelgi minu tööalast usaldust ja toob uusi võimalusi enda arendamiseks.

Anastassia: Mingil määrab lisandub kohustusi kindlasti, aga samas tunnen end juhi rollis nüüd kindlamini - väljateenitud tunne.

Valentina: Olen nüüd julgem muudatuste algataja, parandamaks patsientide heaolu ja õendusabi kvaliteeti.

Milline oli kõige meeldejäävam hetk õpingute jooksul?

Jelena: Üks meeldejäävamaid hetki oli kindlasti praktika ajal, kui pidin andma tunni Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis. Minu teema käsitles punast traumat. Mulle meeldis see kogemus väga, eriti tudengite entusiasm ja huvi – oli selgelt näha, et teema oli neile huvipakkuv. Nad küsisid palju küsimusi, jäid vahetundide ajal veel harjutama ja täpsustusi küsima. See oli väga motiveeriv ja andis mulle tunde, et need kaks päeva olid kindlasti väärt kogemus. Ja muidugi ka diplomi saamine oli väga eriline hetk, mis koondas kõik õpingud täiuslikuks.

Anastassia: Minu jaoks meeldejäävam kogemus oli see, et mitmeid aineid andsid meile arstid. Intensiivravi moodulis siis anestesioloogid, lastearstid jm. Imetlusväärne on see kui palju ja süvendatult nad mingit teemat valdavad. Eneseületamiseks oli ka anda 3. kursuse intensiivõenduse raames praktikat Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis. Muidugi eksamid ja magistritöö kaitsmine.

Valentina: Üks meeldejäävamaid hetki oli kindlasti magistritöö kaitsmine – see oli hetk, kus tundsin, et kogu pingutus ja töö on vilja kandnud. Samuti olid väga inspireerivad arutelud õppejõudude ja kursusekaaslastega, mis andsid uusi mõtteid ja motivatsiooni.

Kas tuli ette ka raskeid hetki, et ei jõua kõike teha ja kuidas need raskused seljatasite?

Jelena: Eelmise aasta kevadel oli tõesti väga keeruline, kuna oli palju aineid, ülesandeid, kõik tuli kirjutada, selgeks õppida ja esitleda ühel ajal. Samuti oli kodus palju tegemist, oli keeruline leida tasakaalu õppimise ja pere vahel. Kuid ma olen väga tänulik oma pere kannatlikkusele – kõik õnnestus siiski õigeaegselt ära teha. See kogemus õpetas mulle, kuidas paremini aega planeerida ja leida tasakaal kõigi eluvaldkondade vahel.

Anastassia: Jaanuar 2024 - kiirabi ja intensiivravi eksamid, nii stressirohke aeg, et tekkisid südame rütmihäired. Avastasin, et vaimne stress võib mõjuda füüsiliselt. November 2024 – arendusprojekti valmimise aeg, ärevushood, et ei jõua valmis. Üle aitas saada ainult puhkus. Jõuab kohale reaalsus, et tööl olles ja õhtul õppides ei ole see hoomatav, sest peale tööd õhtuseks ajaks ei ole sa enam produktiivne. Aitasid ka juhendajad, tunne, et sa pole üksi ja et saad kellegiga nõu pidada on kõige olulisem.

Valentina: Jah, olid hetked, kus tundsin, et töö ja õppimise ühendamine on keeruline ning koormus liiga suur. Mind aitas edasi teadmine, et see on ajutine väljakutse ning lõpptulemus on seda väärt. Samuti oli suureks toeks perekond, kolleegid ja kursusekaaslased, kellega sai raskusi jagada ja üksteist motiveerida.

Anestesioloogia- ja intensiivravikliiniku õendusjuht Valentina Kartašova

Mida ütleksite kolleegidele, kes kaaluvad magistriõpinguid, ehk on mõni praktiline nõuanne töö ja õppimise ühendamiseks?

Jelena: Kui sul on mõte, et tahaksid magistriõpingutesse astuda, siis kindlasti tasub proovida! Ära muretse, et ei jõua kõike ära teha – kõik saab tehtud, kui asju õigeaegselt planeerida. Kui sel aastal ei õnnestu, siis saab järgmisel, sellest ei ole midagi hullu. Kui räägitakse töö ja õpingute ühendamisest, siis kasuta kindlasti õppepuhkust, sest see aitab väga palju. Kõike ei pea õhtul viimasele minutile jätma, kuna see ei too head tulemust.

Anastassia: Kui sa oled see inimene, kes teeb kodutööd kohe ära, siis sa saad hakkama ja keeruliseks ei lähe. Kui aga oled „kirglik edasilükkaja“, siis magistriõppes see ei toimi. Aeg arendusprojektiga tegeleda on suvel, sest sügisel tulevad teised ained peale ja läheb väga keeruliseks.

Valentina: Soovitan julgelt magistriõpingud ette võtta! See on suurepärane võimalus enesearenguks ja professionaalseks kasvuks. Praktilise nõuandena soovitan kindlasti head ajaplaneerimist – tähtajad ja kohustused tasub varakult läbi mõelda, et vältida liigset stressi. Samuti on oluline leida tasakaal töö, õpingute ja isikliku elu vahel ning lubada endale ka puhkust. Kui vahel tundub keeruline, siis tasub meeles hoida, et see on ajutine pingutus, mis toob hiljem palju uusi võimalusi ja enesekindlust.

Intervjueeris Riine Urbala, fotod  Anton Pilitsin