Infektsioonikontrolli teenistuse sekretär Eeva-Leena Kivimäe läheb septembrikuus õeks õppima
Peatselt saabuv õppeaasta saab haiglapere jaoks olema üpris tudengirikas – seitse töötajat läheb septembrikuus õendusalast rakenduskõrgharidust omandama ning veel kolm kolleegi on töö ajal ammutanud inspiratsiooni jätkata oma haridusteed magistrantuuris. Viimaste hulgast leiab ka neid, kes on valinud endale mittemeditsiinilised erialad, mida nad saavad aga edukalt rakendada ka tervishoiuvaldkonnas.
Vestleme infektsioonikontrolli teenistuse sekretäri Eeva-Leena Kivimäega, kes hakkab üle pikema aja teadmistepäeva pidulikumalt tähistama, sest tema on astunud Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli, kus hakkab õeks õppima. Eeva pajatab, miks ta otsustas suunduda kõrgkooli teadmisi ja oskusi hankima, millest on tingitud õenduse eriala valik, kuidas ta kavatseb ühildada töö ja õppimise, millisena näeb oma tulevikku ning kuidas ta innustab ennast ja teisi uusi tippe vallutama.
Eeva, sa oled kahe poisi eeskujulik ema, tubli töötaja, kirglik ekspromti fänn. Nüüd ka tudeng. Räägi, mis pisik on Sind „tudengitõvesse“ nakatanud? Ma ei kahtlegi, et infektsioonikontrolli teenistuse töötaja teab kindlat vastust sellele küsimusele.
Oma seltskonnas tembeldame seda nähtust haiglasiseseks „infektsiooniks“, mis sai oma nime nii teoreetiliste kui praktiliste tegevuste koostoimel (naerab).
Oled Sa varem kaalunud võimalust minna kõrgharidust omandama ning mis osutus seekord määravaks?
Pikalt mõtlemata vastan, et muidugi olen kaalunud seda võimalust. Ehkki ma täiega armastan oma praegust tööd sekretärina ja pühendun sellele sajaprotsendiliselt, olen unistanud suurelt ja seadnud endale kõrgemad eesmärgid. Kui unistused ja tegevused plagavad eri suundadesse, siis on paras aeg korra maha istuda, korjata mõtteid kokku ja öelda endale: ma tõusen nüüd püsti ja ei istu enam enne, kui olen kasvõi killukese unistusest tegevuseks teinud. Jõudsin järeldusele, et kui ma seda praegu ei tee, siis olen ka aasta pärast samal kõhklemise saarel. See ravim saab aga olema hästi kibe. Avasin kõrgkooli veebilehe, uurisin sisseastumistingimusi ja tähtaegu ning tegin paar otsustavat hiireklõpsu (ei, mu käsi sel hetkel ei värisenud). Siit ma tulengi, nagu öeldakse!
Haiglas töötad juba paar aastat ja pole üldse näha, et sära Su silmades oleks haihtuma hakanud, isegi vastupidi. Kas naudid haiglatööd ning valisid õenduse valdkonna teadlikult või oli see pigem Sinu kuuenda meele riugas? Mis Sind kõige rohkem paelub õe töös?
Vaatamata minu elus olulist rolli mängivale spontaansusele, valisin õenduse valdkonna teadlikult. Isegi ütleksin, et eriala valik oli tingitud kolmest peamisest tõigast. Esiteks, olen meditsiiniga ka eelnevalt kokku puutunud ning kirg selle vastu süttiski juba ammu. Olen õppinud massööriks ning õppekavas oli pandud suur rõhk inimese anatoomiale ja füsioloogiale. Need õppeained on iga meditsiinieriala vundamendiks. Teiseks, töötan haiglas meedikutega käsikäes ning pööran erilist tähelepanu õdede töö eripäradele ja nende tööd reguleerivatele dokumentidele, mis annavad mulle väga hea arusaama sellest tööst, ja kolmandaks, minu töö- ja elukogemus on kujundanud minu maailmataju ja õpetanud mulle prioritiseerimise kunsti, tänu millele suudan nüüd enda jaoks parimal moel eristada olulist ebaolulisest ja keskenduda kasulikemale asjadele. Õena tahangi töötada eelkõige selle pärast, et tuua inimestele praktilist kasu ja anda oma panus tervisedendusse. Naudin haiglatööd!
Õppetöö kestus on kolm ja pool aastat ja tegemist on päevaõppe vormiga. Kuidas plaanid ühildada töö ja õppimise nii, et ka pere tagaplaanile ei jääks?
Loomulikult olen arvestanud väljakutsetega, mis heidavad mulle loengud ja kohustuslikud praktikumid päevasel ajal. Tükk aega tagasi, kui leidsin oma nime kõrgkooli vastuvõetute nimekirjast, läksin seda uudist rõõmuga serveerima oma teenistuse kolleegidele. Nemad ütlesid, et neil on väga hea meel, et ma otsustasin minna kõrgkooli ning toetasid minu õppimisplaane täielikult. Vahetu juht pakkus mulle võimalust jätkata õppeaasta algusest sekretäritööd poole kohaga ning leian, et selline töökoormus on minu jaoks kõige sobilikum. Nii ma saan paindlikult teha oma tööd, tegeleda kooliasjadega ja nikerdada aega ka pereringis olemiseks. Tasakaalu saavutamine on alati tärniga ülesanne, aga minu hinnangul olen oma asjadega õige soone peal.
Iga inimese elus võib ette tulla erinevaid olukordi, tõuse ja mõõnu, elektrihindade ja finantstuletisinstrumentide väärtuse kõikumisele sarnaselt. Kust otsid inspiratsiooni uuteks tegudeks ning kuidas motiveerid teisi rohkem saavutama?
Inspiratsiooni ammutan end ümbritsevast keskkonnast. Kõigepealt olen enda jaoks ise motivaator, tahan alati proovida midagi uut. Maailm pakub ohtralt võimalusi, kahju, et inimesel on vaid kaks kätt, et neist kinni haarata. Lisaks toetavad mind väga minu vahetu juht-teenistuse direktor ja lähim kolleeg-teenistuse õde, kellel on minusse ja mu võimetesse palju usku. Kui mul üksi raskeks hakkab, siis tean, et nad on alati minu kõrval. Kolme peaga paneme kõik rattad käima ja saame kõigega hakkama. Sõbrad ja pereliikmed on muidugi ka minu kindlus ja nendega koos olen mina vaieldamatult edukam. Mul on inimestega väga vedanud! Teisi motiveeringi omal näitel – rõhutan, et tuleb olla avatud suhtleja ja mitte lasta riskil kusagil ebaõnnestuda ennast heidutada. Üks võimalus läinud, teine tulnud ja nii on terve elukaare vältel.
Intervjueeris kommunikatsioonijuht Mihhail Tammearu