Hiirekesele ja oravapojale meeldis koos metsas jalutada. Nad korjasid pähkleid, seemneid ja juurikaid, hüppasid üle mätaste ja mängisid metsakulli. Iga päev leidsid nad enda jaoks uue seikluse. Või leidis seiklus neid. Nii oli ka seekord, kui nad läksid varandust otsima.

Ühel päeval kõndisid nad läbi metsa ja kuulsid mingit urinat.
„Poeme peitu!“ soovitas hiireke.
Nad peitsid end suure puu juurte alla ja istusid seal vist oma sada tundi. Siis aga läksid nad kohutavalt uudishimulikuks, et kes ja miks seal ikkagi uriseb. Urisemist on ju mitmesugust. Mõnikord on urin lõrina moodi ja teinekord sarnaneb pigem nurrumisega.
Tõsi küll, hiireke kahtles ja kartis välja ronida, kuid oravapoeg ütles:
„Sina tee, mida tahad, aga mina ei suuda enam paigal püsida! Kui kogu aeg peidus istud, jääd kõigest huvitavast ilma! Sina võid siia jääda, aga mina lähen!“
„Ei, ma tulen sinuga!“ piiksatas hiireke ja sõbrad pugesid ettevaatlikult välja.

Varsti nägid nad, et puu otsas rippus karu, klammerdudes käpaga oksa külge. Ta varastas mesilastelt mett, sõi seda ja limpsas rahulolevalt keelt.
Hiireke ja oravapoeg mõistsid, et tema urin sarnanes kõige rohkem nurrumisega.
Lõpuks lasi karu oksast lahti, prantsatas puu alla rohu sisse ja hakkas eemale ajama vihaseid mesilasi, kes teda ründasid.
„Kas sa ei kardagi mesilasi?“ küsis oravapoeg. „Nad nõelavad ju valusalt!“
„Sellise varanduse nimel võib ka kannatada!“ vastas karu ja silitas käpaga kõhtu.
„Kas mesi on varandus?“ oli hiireke üllatunud.
„Ja milline varandus veel minu jaoks!“ ütles karu ja läks magama, kandes aaret kõhus.

„Ma tahan ka varandust!“ ütles hiireke.
Põõsast tuli välja kährik.
„Roni mulle selga,“ ütles ta, „ma aitan sul mesilaspere juurde jõuda.“
Hiireke hüppas kähriku selga ja muutus järsku mõtlikuks.
„Aga mulle ei meeldi mesi!“
„Las ma siis sõidutan teid lihtsalt niisama, hüppa sa ka selga, oravapoeg!“ soovitas kährik.
Hiireke ja oravapoeg sõitsid tükk aega kähriku seljas, galopeerisid lagendikul, mängisid pimesikku ja siis väsisid kõik ära, viskasid end rohu peale pikali ja jäid taevasse vaatama.
Nende kohal kõikusid lilled ja rohulibled, mööda hõljusid pilved. Üks ja sama pilv tundus igaühe jaoks neist isemoodi. Kährik nägi pilves kala, hiireke lille ja oravapoeg vahtraseemneid.
„Tuleb välja, et igaühe jaoks on oma varandus?“ küsis hiireke mõtlikult.
„Jah!“ hüüatas oravapoeg ja hüppas püsti, „ja ma ei jõua ära oodata, millal me teele asume, et oma varandus leida!“
„Ma ei tea...“ piiksus hiireke hirmunult. „Kuhu me siis lähme? Kuidas me selle leiame? Meil pole ju kaarti ega kompassi.“
„Mu ema ütleb, et kõige tähtsam kompass on süda. See teab alati, kuhu minna!“ ütles kährikkoer.
„Kas sina tuled meiega?“
Kährik mõtles veidi ja keeldus.
„Ei, ma lähen koju, ema ootab mind. Lõunasöögiga. Mu süda ütleb seda mulle!“ ja ta jooksis minema.

„Lõunasöök? See sõna meeldib mulle väga!“ lipsas lagendikule ilvesepoeg. „Mängime nii, et te olete mu lõunasöök?“
„Ei-ei!“ vaidles oravapoeg vastu. „Mäng peab kõigile meeldima. Aga meile ei meeldi selline mäng üldse!“
„No palun, mmmängime vähemalt natukene?“ ei jäänud ilvesepoeg rahule. „Mmmängimine meeldib mulle rohkem kui miski muu maailmas! Mmmängime-mmmängime-mmmängime!“
Hiireke ja oravapoeg ei jõudnud veel ringigi vaadata, kui ilvesepoeg juba neist kinni haaras ja neid õhku loopis nagu žonglöör palle, ronides ise aina kõrgemale ja kõrgemale puu otsa.
„Ai-ai-ai!“ Oi-oi-oi!“ piiksusid oravapoeg ja hiireke, kuid ilvesepoeg ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Lõpuks pani ta nad enda kõrvale oksale istuma.
„No mis te ometi niiviisi lärmasite?“ küsis ta. „Meil oli ju nii lõbus! Olgu, ma lähen linde taga ajama. See tähendab, ma tahtsin öelda lindudega mmmängima.“
Ilvesepoeg hüppas naaberpuule ja kadus lehtede vahele.
„Tundub, et mäng on tema jaoks peamine varandus,“ ütles oravapoeg. „Tegelikult ma saan temast aru. Mulle meeldib ka väga mööda oksi hüpata.“
„Veab sul! Sa oskad puude otsas ronida! Aga kuidas mina siit minema saan?“ vaatas hiireke hirmunult alla. Hiireke tahtis juba nutma puhkeda ja hakkas käppadega silmi hõõruma, kuid siis hüüatas oravapoeg:
„ Mis sa nüüd! Ma ei jäta sind maha! Me mõtleme midagi välja!“ Vaevalt oli ta seda öelnud, kui järsku hakkas puhuma tuul, tõstis sõbrad kõrgele taevasse ja viis kes teab kuhu.
Hiireke ja oravapoeg kiljusid hirmust. Tuul tõstis neid aina kõrgemale ja juba lendasidki nad sellesama pilve kõrval, mida lagendikul lebades vaadanud olid.
„Oi-oi-oi!“ piiksus hiireke. „Mul on nii suur hirm!“
„Hoia kõvemini kinni!“ hüüdis oravapoeg. „Ilma tugeva tuuleta pole tõelist seiklust!“
Vahepeal sai pilvest vihmapilv, mis sadas koos hiirekese ja oravapojaga maa poole.
Hiireke sulges hirmunult silmad, aga oravapoeg avas need, vastupidi, lausa pärani ja vaatas põlde ja maju, mis tundusid ülaltvaates väikeste ruudukestena. Äkki kuulsid nad tiivasahinat ja leidsid end mõne hetke pärast kurepoja seljast, kes nägi neid oma pesast ja lendas appi.
Kurepoeg viis nad oma pessa.
„Te peate ootama halva ilma möödumist,“ ütles ta ja peitis nad oma tiibade alla.
„Ega sina tea, kust me varandust võiksime otsida?“ küsis oravapoeg tiiva alt.
„Miks seda otsima peaks? See on alati siinsamas.“
„Kuidas nii?“ üllatus hiireke.
„Minu varandus on minu unistus,“ ütles kurepoeg. „Kui ma oma vanematega kõrgel taevas lendan, väsin vahel väga ära. Ja mu unistus aitab mul mitte kukkuda.“
„Aga millest sa unistad, kurepoeg?“
Kurepoeg mõtles hetke ja ütles siis:
„Unistan saada suureks tugevaks toonekureks nagu nemad.“
„Muide, ega sinu vanemad meid ära söö?“ muutus hiireke murelikuks.
„Ei, nad on homseni külas. Ütlesid, et ei taha vastu ööd tagasi tulla, soovivad korralikult välja magada. Nad räägivad üldse, et rahulik uni on tõeline varandus. Aga minu arust on see täielik jama! Need täiskasvanud on nii imelikud! Miks nad alati magada tahavad?“
„Küllap neile meeldib und näha,“ pakkus oravapoeg.
„Tõenäoliselt,“ nõustus kurepoeg. „Aga meie teiega võime terve öö üleval olla! Ja rääkida hommikuni õudusjutte! Hiireke, jutusta sina kõigepealt!“
„Ükskord...“ alustas hiireke, „otsustas ilvesepoeg meiega mängida, nagu me oleksime tema lõunasöök... Ega see liiga õudne ole?“
„Kõik on normaalne,“ vastas kurepoeg ja haigutas. Paari minuti pärast magas ta juba magusalt.
Ka hiireke ja oravapoeg uinusid kurepoja tiivaaluses soojuses. Ja hommikul lendas kurepoeg koos nendega puu otsast alla.

Hiireke ja oravapoeg seisid rajal, mis viis nii kaugele, et selle lõppu polnud näha.
„See tee on nii pikk, et mul tekib jälle hirm!“ ütles hiireke.
„Aga minul on jälle huvitav! Kuskil seal eespool me leiame oma varanduse!“ ütles oravapoeg.
Hiireke ja oravapoeg kõndisid mööda rada kaua-kaua, kuid see ei lõppenud ega lõppenud. Kui nad olid juba päris väsinud ja mõtlesid lausa tagasi pöörata, märkasid nad rajal mingit varju.
„Öökull!“ piiksus hiireke ja jooksis takjalehe alla.
Öökull tegi nende kohal ringi.
„Noh, lapsed, kas olete väsinud?“ küsis ta. „Pikal-pikal teel on kõige tähtsam...“
„Ma tean, ma tean!“ hüppas oravapoeg ettepoole. „Nüüd sa ütled, et „kõige tähtsam on teha esimene samm“! Me juba tegime selle! Me oleme juba miljon sammu teinud! Oleme käinud hommikust saati!“
„Rumalukesed!“ huikas öökull. „Pikal-pikal teel on kõige tähtsam järgmine samm! Järg-mi-ne samm!“ huikas öökull ja lendas minema, vihistades tugevate tiibadega läbi õhu.

Hiireke ja oravapoeg vaatasid teineteisele otsa ja läksid edasi. Saabus hämarus ja nad muudkui kõndisid ja kõndisid, kuigi nende käpad olid juba väga väsinud. Ja äkki nägi hiireke metsas tulukest. Sõbrad keerasid rajalt kõrvale ja läksid puude vahel vilkuva tulukese poole. Ja mida lähemale nad eesmärgile jõudsid, seda rohkem tulukesi oli ümberringi: need olid jaaniussikesed. Nad põlesid eredalt ja rõõmsalt ning valgustasid kogu lagendikku, kus istusid metskits, mäger ja jänes.
Loomalapsed rõõmustasid külalisi nähes, kostitasid neid marjade ja pähklitega ning kuulasid õhtuni välja lugusid nende seiklustest.
„Ja ikkagi, millist varandust te otsite?“ ei rahunenud püsimatu jänes.
„Mulle tundub, et mina olen oma varanduse juba leidnud,“ ütles mäger ja vaatas jaaniussikesi, kes helendasid nagu vääriskivid.
„Need põrnikad?“ oli jänes üllatunud.
„See pimeda öö ilu, rumaluke,“ naeratas mäger. „Muide, kas tahate homme meiega kalale tulla?“
„Ei,“ ütles oravapoeg, „me peame varahommikul teele asuma.“
„Mina ka ei tule. Ma pean koju minema. Ema ütleb, et ma olen tema varandus,“ pomises metskits häbelikult, „ja ma ei taha, et ta muretseks.“
Sel ööl magasid sõbrad teineteise kaisus, et oleks soojem. Ja kuni nende silmad veel sulgunud polnud, vaatasid nad tähti. Tähti oli nii palju! Hiirekesele tundus, et nad kõik pilgutasid talle silma, ja ta otsustas kindlasti kosmonaudiks hakata, et neile lähemale lennata ja illuminaatorist neile vastuseks silma pilgutada.

Sõbrad ärkasid õrnade päikesekiirte puudutuse peale. Nende kõrval istus rebasepoeg ja sõi marju, mida mäger oli hoolega korjanud ja neile hommikusöögiks jätnud. Parasjagu sel hetkel pistis rebasepoeg viimase marja suhu.
„Hei! Mida sa teed?! Aga meile!?“ olid sõbrad nördinud.
„Magage vähem!“ itsitas rebasepoeg.
„Ah, kui kiuslik sa oled!“ hüüdis oravapoeg.
Ta viskas rebasepoega käbiga, kuid too põikas osavalt kõrvale.
„Sa ei saa kätte, ei saa kätte!“ hüüdis rebasepoeg ja tormas metsa.
Oravapoeg ja hiireke kihutasid talle järele, kuid ei saanud rebasepoega kätte.
„Kui meil varanduse leidmisega kiire poleks, oleksime su kinni püüdnud!“ hüüdis oravapoeg talle järele.
„Ha-haa! Ükskõik, kuidas sa kiirustad, nina on alati eespool ja saba alati taga!“ vastas rebasepoeg ja kadus puude varju. Oli kuulda, kuidas oksad ta hüpete all murdusid, seejärel jäi kõik vaikseks.
Täielikku vaikust metsas muidugi polnud – puud sahisesid, linnud laulsid, jõgi vulises.

Hiireke ja oravapoeg polnud märganudki, kuidas nad metsajõe kaldale jõudsid. Nad jõid vett ja tundsid järsku, et on väsinud ja tahavad väga koju minna. Aga nad ei teadnud üldse, kuhupoole minna.
„Oleks tulnud kaart kaasa võtta ja mitte loota, et süda näitab teed!“ vihastus hiireke. „Oleme eksinud!“
Järsku kostis kõva ragin ja hiiglaslik puu kukkus üle jõe. Vaevalt jõudsid hiireke ja oravapoeg eemale hüpata, kui nägid teisel pool jõge kobrast.
Kobras ujus nohisedes ja turtsudes nende poole.
„Eksisid kolme männi vahel ära!“ turtsatas ta.
„Ütle, ega sa ole sama kobras, keda me oma jões nägime?“ küsis oravapoeg.
Kobras turtsatas uuesti.
„Muidugi olen ma seesama kobras. Ja jõgi on seesama jõgi, mis voolab teie maja juures.“
„Tõsi?! Aga meie jõgi voolab vasakule! Ja see voolab paremale!“ oli hiireke üllatunud.
„No on rahvas!“ porises kobras, „Ma ütlen teile, see on sama jõgi, ainult kõrgemal ülesvoolu.“
Ta näris maha langenud puult suure kooretüki. „Võtke! Istuge peale ja sõitke – õhtuks olete kodus.“
„Aitäh!“ hüüdsid oravapoeg ja hiireke rõõmsalt.

Nad seilasid tükk aega koorepaadiga, jahutasid vees käppasid ning jälgisid kalu ja konni. Mõlemad olid õnnelikud selle üle, et jõuavad tagasi koju. Ja tõepoolest, peagi nägid nad oma kodu jõe kaldal. Nad ronisid kaldale ja sidusid paadi rohuliblega kinni, et millalgi jälle reisile minna.
„Kahju, et me varandust ei leidnudki,“ ohkas hiireke, „aga huvitav oli ikkagi!“
„Oi, oota,“ ütles oravapoeg ja pani käpa rinnale.
„Mida?“ ehmus hiireke.
„Tundub, et mu süda ütleb mulle, et mu varandus on kusagil läheduses!“
„Oi!“ ütles hiireke ja pani ka käpa rinnale. „Ma arvan, et minu oma ütleb sedasama!“
Hiireke ja oravapoeg vaatasid tükk aega ringi ja siis teineteisele otsa.
„Hiireke...“ ütles oravapoeg, „Ma arvan, et see oled sina!“
„Oravapoeg...“ ütles hiireke, „ja mina arvan, et see oled sina!“
„Hurraa! Me leidsime varanduse!“ hüüdsid oravapoeg ja hiireke. „Sõbrad ongi tõeline varandus!“

Aga mis on sinu jaoks kõige olulisem varandus?

Metsatarkused:
1) Kui kogu aeg peidus istud, jääd kõigest huvitavast ilma!
2) Meie süda on nagu kompass. See teab alati, kuhu minna!
3) Ilma tugeva tuuleta pole tõelist seiklust.
4) Pikal-pikal teel on kõige tähtsam järgmine samm!
5) Ükskõik, kuidas sa kiirustad, nina on alati eespool ja saba taga!
6) Sõprus on tõeline varandus!