Doktor Meedi Lehtla on viiskümmend aastat pakkunud ühes asutuses patsientidele ilusaid naeratusi. Paljud idavirulased tunnevad ja teavad teda kui suurepärast inimest ja arsti, ta on põline idavirukas, siin sündinud ja kasvanud. Usutlesime meie staažikat tööjuubilari Kohtla-Järve Järve tervisemaja hambapolikliinikus.
Kuidas teie karjäär alguse sai ja mis ikkagi ajendas just seda eriala valima?
Peale Kohtla-Järve l. keskkooli lõpetamist 1969. aastal valis ta Tartu ülikoolis arstiteaduskonna, päris alguses liikusid mõtted ka günekoloogi eriala peale, aga liisk langes stomatoloogia kasuks ja kindlasti oli selle valiku puhul ka osa selles, et suguvõsas oli varem juba üks stomatoloog olemas. Ülikool lõpetatud oli esimene töökoht Kohtla-Järvel ortodondi ametikoht ja poole kohaga ka proteesi arst. 1989. aastal sain hambaproteesiosakonna juhatajaks, hiljem liideti meid raviosakonnaga ja minust sai stomatoloogiaosakonna juhataja, hambakliiniku moodustudes olin kliiniku juhataja. Selle aja sisse on mahtunud haiglate reorganiseerimised ja ühendamised. Peab ütlema, et läbi aegade on meil olnud haigla juhtkonna toetus, mis on oluline.
Haigla on organisatsioonina olnud pidevas muutumises. Mis on võrreldes Teie töötee algusega aja jooksul kõige enam muutunud?
Muutunud on väga palju, alustades tehnikast kuni materjalideni, mida tänasel päeval kasutatakse. Patsiendi tool on mugav, prillid, imurid - kõik sellised detailid on lisandunud aja jooksul, sellist mugavust millega me praegu juba harjunud oleme, meil algusaastatel polnud. Materjalidega oli kitsas käes, oli juhuseid, kus laenasime jäljendmaterjali näiteks Narva kolleegide käest, hiljem saatsime neile tagasi. Kõik see tekitas järjekordi, patsiendid olid kannatlikud, ootasid vahest kuni kaks aastat järjekorras.
Nõukogude ajal oli sage ka see, et inimesed tulid vara hommikul elavasse järjekorda, et vastuvõtunumber endale saada. Seda ma ei mäleta, et keegi oleks tige olnud, inimesed olid harjunud, tol ajal olid järjekorrad täiesti normaalne elu osa.
Mulle on alati meeldinud suures kollektiivis töötada, inimeste keskel olla ja suhelda. Oleme ühiselt arenenud ja ehitanud, kasvõi praegune Järve tervismaja, kus hambapolikliinik asub, tegime siin remonti ja tööd samal ajal. Ühel pool maja servas tegi väike Bobcati traktor tööd ja teisel pool teenindasime meie patsiente.
Kas on midagi, mis jääb eredalt meelde ja on olnud suureks väljakutseks?
Minu esimese töökoha asukoht oli Kohtla-Järve vanalinnas, põlevkivikombinaadi hoones. Selle hoonega seoses tuleb meelde selline juhus, nädalavahetuse hakul süttis portselanipõletusahi. Leeke märkas üks bussijuht, sest polikliinik asus busside lõpp-peatuses. Saab öelda, et oli õnnelik õnnetus, inimesed viga ei saanud, küll aga põlesid ära meie hinnalised töövahendid ja tehtud tööd. Ehmatus ja šokk oli tulekahjust suur, aga tol ajal olid asjalood sellised, meie oma töötajad koos peredega tulid appi, koristasime ühiselt kaks päeva ja nädala alguses saime kenasti juba maja teises otsas patsiente vastu võtta.
Erialaselt on meeles üks groteskne juhtum kui panin patsiendile kuldsed proteesid, hiljem läks ta sanatooriumisse ja sealne hambaarst arvas, et siin küll sellist kogust kulda pole kui väidetakse. Lugu läks selleni välja, et sulatati kroonid uuesti lahti ja kaaluti üle, aga kõik klappis grammi pealt.
Kuidas iseloomustate oma tööaastaid, kas on see võimalik kokku võtta mõne iseloomuliku märksõnaga?
Ma arvan, et selleks märksõnaks on töö, meil on professionaalne ja sõbralik kollektiiv, meie ühise töö tulemusel valmivad head proteesid. Et käia muutustega kaasas ja teha korralikult oma tööd, oleme palju õppinud, täiendanud end kursustel ja loengutel, tänu sellele saame patsientidele pakkuda võimalikult loomulike ja funktsioneerivad proteese.
Tööga kaasneb koormus, mis eeldab oma toolis paigal istumist ja täppistööd tegema. Millega te vabal ajal tegelete?
Vaba aeg kuulub aias toimetamisele ja muidugi oma kolme lapselapsega meeldib mulle aega veeta, nad on vahvad. Kõige vanem lapselaps Laura, kes on 18-aastane, kaalub vanaema jälgedes stomatoloogia eriala valiku üle.
Mida soovitaksite oma järelkasvule ja alles alustavale kolleegile?
Järelkasvuga on meil hetkel hästi, praegune juhataja dr Jaanus Võrno õnnestus siia kutsuda, lisaks on veel mitmeid noori kolleege lisandunud. Tööteed alustavatele noortele soovitan rahulikku meelt, tasakaalu ja sõbralikke kolleegisuhteid.