Ida-Viru Keskhaigla hakkas pakkuma uut teenust - ämmaemanda koduvisiite. Teenust arendati projekti "Ämmaemanda koduvisiidid esimestel eluaastatel" raames.

Projekti peamine eesmärk on luua tegevusmudel lapseootel ja lapse saanud pere heaolu mõjutavate riskide hindamiseks ja maandamiseks ämmaemanda korduvate sünnitusjärgsete koduvisiitide läbiviimise kaudu koostöös kohalike omavalitsuste ja tervishoiuasutustega erinevates Eesti piirkondades. Lisaks on projekti eesmärgiks vähendada perearstide koormust. 

Koduvisiidi eesmärk on toetada naise kohanemist sünnitusjärgselt ja julgustada ema hoolitsema vastsündinu ning enda eest, et tagada pikaajaline füüsiline ja vaimne heaolu. Samuti aitab koduvisiit märgata igasuguseid väikseimaid kõrvalekaldeid oodatud tavapärasest taastumisest, analüüsida olukorda ning sekkuda vastavalt vajadusele.

Ida-Viru Keskhaiglas teostavad koduvisiite ämmaemandad Alevtina Vilde ja Julia Kedus. Naisega lepitakse esimese visiidi aeg kokku haiglast väljakirjutamise päeval. Esmase visiidi kestus on umbes 30-40 minutit. Visiidi käigus saab naine esitada vastsündinu hooldusega ja sünnitusjärgse taastumisega seotud küsimusi. Vajadusel suunab ämmaemand naise teiste erialade spetsialistide juurde (näiteks imetamisnõustaja juurde). Ämmaemand võib teha rohkem kui üht visiiti. Esmane visiit toimub nädala jooksul pärast ema haiglast väljakirjutamist ja teise visiidi vajalikkuse otsustab ämmaemand peale esmase visiidi tulemuse hindamist. 

Keskhaigla pakub ämmaemanda sünnitusjärgseid koduvisiite kõikidele Kohtla-Järve, Jõhvi ja lähiümbruse (kuni 30 km raadiuses) naistele ja nende vastsündinutele. Lisaks pakume ämmaemanda koduvisiite mitte Ida-Viru Keskhaiglas sünnitanud naistele. Selleks palume meiega ühendust võtta telefonil 33 111 33.

Doktor Aleksandra Šilova

Inimese füüsilise arenguga kaasneb lahutamatu protsessina ka vaimne areng. Selle käigus formeerub juba varases vanuses ühe või teise protsessi või nähtuse tajumus, maailmavaade ja ümbritseva maailma tunnetus. Üheks selliseks nähtuseks on valu. Inimene mitte ainult ei tunne valu, vaid kujundab suhtumist sellesse. Meie asu on võimeline seda töötlema ehk määrama valu intensiivsust, leidma selle tekke nähtavaid põhjuseid ja võtma vastu otsuseid selle kõrvaldamise vajalikkusest. Ent kõik need protsessid on võimalikud piisavalt küpses eas, kuid enim vastuvõtlikud erinevate valu liikide suhtes on olnud ja jäävad lapsed. Seetõttu vajab laste valuravi kahtlemata detailsemat lähenemist, mis põhineb teadvustamisel, et lapsel pole veel arenenud võime analüüsida ümbritsevast keskkonnast tulenevais aistinguid ja tajusid.

Laste raviprotseduuride läbi viimisel tuleb erilist tähelepanu pöörata stressi alandamisele läbi lapse tähelepanu kõrvalejuhtimise: mänguline keskkond teeb imesid

Vaatamata lapse ebapiisavale võimele analüüsida valu iseloomu, annab närvisüsteemi areng talle võime tunda valu, mis kutsub temas esile tugeva stressi. Paljude raviprotseduuride läbiviimisel võib tekkida teatud ebamugavus ja valu, mis tuleb viia miinimumini. Teiste sõnadega põhiküsimus ei seisne selles, kas viia see protseduur läbi või mitte, vaid selles, kuidas viia see lapse jaoks läbi maksimaalselt mugavalt.

Kui protseduuri all on mõeldud materjalide, näiteks vere, võtmist analüüside jaoks, siis taolise protseduuri iseloom kutsub lapses esile erutust, mis suurendab ebamugavust.
Vanusest sõltuvalt kasutame erinevaid viise lapse stressi alandamiseks protseduuri ajal: juhime lapse tähelepanu kõrvale mänguasjadega, eriti häält või liigutusi tegevate mänguasjadega, mis fokuseerivad lapse huvi, lükates raviprotseduurile keskendatuse tahaplaanile.
Vanemalt lapselt küsime tema huvide, plaanide ja eesmärkide kohta, mis võimaldab algatada diskussiooni, mille käigus saab laps meedikule ennast avada ja jagada temaga oma huvisid ja saavutusi. See muudab patsiendi suhtumist protseduuri ja alandab märkimisväärselt valu tunnet, mida ta sel hetkel võib kogeda.

Mitte vähemtähtis aspekt mugava keskkonna loomisel laste raviprotseduuride läbiviimisel on meditsiinikabineti eriline disain, kus laps asub. Selles peab olema rohkelt joonistusi, multifilmilisi aplikatsioone, värvilisi kleebiseid, mille abil luuakse mänguline keskkond, kus lapsel on palju parem olla ja mitte tunda stressi, mis tugevdab valu. Antud hetkel tegeleme aktiivselt mõnede laste vastuvõtu jaoks mõeldud kabinettide disainimisega.

Lapsevanemad on peakangelased laste maailmas

Kui vanematel on võimalus viibida lapse protseduuri juures, siis tuleks sellest võimalusest kahe käega kinni haarata. Justnimelt vanemad on laste maailma peakangelased, kes mängivad palju suuremat rolli lapse maailmatunnetuse moodustamisel ja suhtumisel paljudesse asjadesse. Istudes protseduuri ajal ema või isa süles, on laps koheselt rahulikum, tunneb end kaitstuna, väheneb ärevus ja sellest tingituna tõuseb ka tema valulävi.

Kui visuaalsed või kommunikatiivsed tähelepanu kõrvalejuhtimise meetodid ja vanemate juuresviibimine pole piisavalt efektiivsed, kasutame ka erinevaid last rahustavaid ravimeid. Tavaliselt saame ilma nendeta hakkama.

Valu pole vaja kannatada. Valuravi eesmärk pole mitte ainult valutundest vabastamine, vaid ka niinimetatud valukäitumise moodustumisele kaasa aitamine

Valuravi füüsiliseks ülesandeks on loomulikult hetkel tuntava valu minimeerimine. Füüsilise ülesande kõrvuti on ka psühholoogiline ülesanne, st edasise valukäitumise kujunemine. Selle aluseks on põhimõte, et valu pole vaja kannatada vaid alandada seda mugava taju tasemele kuni selle täieliku kõrvaldamiseni. Laste puhul võimaldab valuravi vältida kroonilise valu sündroomi teket tulevikus. Krooniline valu võib tekkida pärast traumat või haigust, mil inimene tunnetab valu aistinguid. Samuti kogevad seda sageli inimesed, kes harjusid lapsest peale kannatama valu, millega kaasnes tugev hirmutunne. Psühhosomaatilisel tasandil võivad taolised hirmud provotseerida põhjuseta valutunde tekkimist.
Krooniline valu võib kesta mõnest kuust kuni mitme aastani. Mida vähem valu inimene tunnetab varasemas eas, seda tugevam on tema füüsiline tervis ja stabiilsem vaimne tervis küpses eas.
Oskuslikult läbiviidavad raviprotseduurid ja vanemate õige suhtumine moodustavadki küpse valukäitumise lapsel ning aitab ära hoida kroonilise valu tekkimise tulevikus.

Doktor Aleksandra Šilova:

*üldkirurg;
*lõpetab lastekirurgia residentuuri;
*kliinilise toitmise spetsialist;
*omab Euroopa diplomit valuravi alal.

Vasakult: Anton Dijev, Maria Merkulova, Ksenia Verhovskaja, Zaur Abbassov, Tarmo Tohver.

5.08.2022 Kohtla-Järve linna poolt määratud nõukogu liikmed Maria Merkulova, Anton Dijev ja Zaur Abbassov külastasid Ida-Viru Keskhaiglat. Külastuse käigus tegid juhatuse liikmed Tarmo Tohver ja Ksenia Verhovskaja nõukogu liikmetele eksursiooni Ahtme aktiivravikompleksis ja tutvustasid neile keskhaigla tööd.

Nõukogu määrab keskhaigla arengustrateegia ja kinnitab arengukava, tegevuskava ning eelarve. Nõukogul on 6 liiget, kes määratakse 3 aastaks. Kolm liiget nimetab nõukogusse Kohtla-Järve linn, kolm liiget nimetab Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus.

Järgmisel nõukogu koosolekul, 31.08.2022 toimuvad nõukogu esimehe valimised.

Alates 15.08.22 asub HIV, AIDSi vabatahtliku ja konfidentsiaalse nõustamise kabinet Ahtme polikliinikus (Tervise 1). Kabinet asub 4. korrusel (H4021).

Kabinet töötab: E,R kell 8.00-11.00, T,K kell 15.00-18.00, telefoninumber 3311825.

Alates 15.08.22 toimuvad nakkushaiguste ambulatoorsed vastuvõtud samuti kabinetis H4021:

infektsionist dr Svetlana Semjonova:
E, R kl 12.00 – 16.00

Infektsionist dr Jelena Šmidt:
T kl 11.00 – 14.00, N kl 10.00 – 14.00

Juri Popov, arst-resident

Selles intervjuus vestleme arstiteaduse õppekava lõpetanud ja residentuuris kardioloogia spetsialiseerumissuuna valinud Juri Popov’iga, kes on õpingute ajal sooritanud erinevaid praktikatsüklid ja töötanud abiarstina Ida-Viru Keskhaigla erinevates osakondades. Juri pajatab, millised teed on teda meditsiinimaailma viinud, kuidas tema patsiendile raviteekonda planeerib, mida peab oluliseks patsiendiga suhtlemisel ja millisena näeb oma karjääri ja tulevikku Ida-Virumaal. Lisaks räägib doktor Popov väärtuspõhisest tööst ja kõrvutab organisatsiooni põhiväärtusi enda omadega ning jagab, kuidas need väärtused mõjuvad patsiendi üldisele rahulolule.

Räägi, miks ja mis eluhetkel oled otsustanud oma elu meditsiiniga siduda? Kas tegemist oli spontaanse otsusega või see oli pikalt planeeritud teekonna loomulik jätkuetapp?

Arsti elukutse valimine ei olnud minu jaoks „pane huupi ja looda parimat“ meetodi rakendamine, vaid korralikult läbi mõeldud protsess. Esimesed mõtted seoses tuleviku töövaldkonna valimisega hakkasid minu peas mõlkuma juba kuuendas klassis. Tundsin huvi meditsiini kui teaduse, haiglate toimimise, arstitöö, patsientide ravivõimaluste ja loomulikult haiguste vastu ja minu huvi on aastatega ainult suurenenud.
Pärast põhihariduse omandamist Ida-Virumaal suundusin Nõo Reaalgümnaasiumi oma haridusteed jätkama. Läksin sinna teadlikult, kuna selles gümnaasiumis oli tugev reaal-loodusteaduste õppesuund, mis mind kõige enam kõnetas. Õppekavas oli palju keemia ja bioloogiaga seonduvaid aineid, mis andsid hea ettevalmistuse Tartu Ülikooli arstiteaduskonda sisseastumiseks.

Kas Sinu perekonnas on arste või oled Sina meditsiinilise tee rajaja oma peres? Tavaliselt, kui ema või isa on arst, siis laps soovib tihti nende jälgedes minna ja valib ülikoolis arstiteaduse. Kas Sinu peres on samamoodi?

Minu peres on kõik vastupidi – minu vanemad on hõivatud meditsiinist kaugel olevatesse töövaldkondadesse ja mina esimesena peres valisin arsti elukutse ja panin oma võimalikule dünastiale aluse. Minu vanemad on mu valiku üle sama õnnelikud nagu minagi.

Arstiteaduskonna üldõpe kestab kuus aastat ja selle aja jooksul õpivad tudengid sisuliselt kogu meditsiini, sh erakorralist meditsiini, neuroloogiat, kardioloogiat, kirurgiat, psühhiaatriat ja teisi harusid. Kas see on piisav ajaperiood, et kaaluda, millist spetsialiseerumist valida pärast residentuuris? Kui kiiresti Sina tegid kindla valiku spetsialiseerumise osas? Kas kardioloogiat valitakse valdavalt südame järgi?

Otsuse tegemise kiirus sõltub alati inimesest ja tema huvidest ja plaanidest. Mõni otsustab juba esimesel õppeaastal, millisele arstlikule erialale tema soovib keskenduda, teisel kulubki võib-olla kuus aastat, et lõplikult otsustada. Arvan, et kuue aastaga on küll võimalik teha kindel valik residentuuri osas.
Teisel kursusel füsioloogiat õppides hakkasin järjest rohkema vaatama sisehaiguste poole ja mulle jäi südamesse kardioloogia. Sellest ajast saati pole ma oma valikus kõhelnud ja valisingi residentuuris kardioloogia eriala. Võib tõesti öelda, et valik on tehtud südame järgi. Muide, kardioloogia residentuur on üks pikemaid – see kestab viis aastat, ent kui oled valmis pühendumusega õppima, siis ei tundugi see periood nii pikk.

Iga patsiendi raviteekond algab tegelikult suhtlemisest tema ja arsti vahel ning pole ka saladus, et sellest dialoogist sõltub olulisel määral ka patsiendi edasine hoiak ja valmidus koostööks arstiga. Kas toetad arvamust, et enne patsiendi haiguslooga põhjalikku tutvumist ja ravi planeerimisel spetsiifiliste meditsiiniterminitega opereerimist tuleb patsiendiga niinimetatud sõbrajuttu ajada?

Raske on mitte nõustuda arvamusega, et iga patsient soovib, et arst kuulaks ennekõike tema mured ära ja räägiks veidi isegi mittemeditsiinilistel teemadel, et oma patsienti paremini tundma õppida ja selle kaudu leida talle personaalne lähenemine. Tulevase kardioloogina ütlen, et patsient vajab esmalt südamlikku vestlust arstiga, kes enne patsiendi haigusest ja ravist rääkimist küsib temalt näiteks, kuidas tema tuju on, mida põnevat ta nädalavahetusel tegi või kuidas ta haiglasse jõudis ning kas tal oli lihtne leida arstikabinet. Lühike mitteformaalne jutt aitab patsiendil vabaneda ärevusest, mis võib paratamatult tekkida arsti kabinetis ning arstil peab olema natuke aega, et patsiendiga niiviisi suhelda ja teda psühholoogiliselt toetada. Nii muutub patsient arstile avatumaks ja läheb vestluse käigus sujuvamalt üle teemakohasele jutule, rääkides tunduvalt rohkem nendest muredest, mis on sundinud teda arsti poole pöörduma. Tuleb meeles pidada, et anamnees (haiguse eellugu) on 80% diagnoosist, mistõttu on dialoog patsiendiga väga tähtis.

Patsiendi poolehoiu võitmine ei pruugi alati lihtne olla. Milline on Sinu patsiendiga suhtlemise taktika?

Kõik patsiendid soovivad saada kvaliteetset ravi, mille keskmes on arsti professionaalsed oskused, sh suhtlemis- ja kuulamisoskus. Samuti on tähendusrikas see, et arst käsitleb patsienti tervikuna, tõstes esile patsiendi isiksust ning mitte üksnes tema haigusele keskendudes. Säärane suhtumine näitab arsti hoolivust, inimlikkust ja usaldusväärsust patsiendi suhtes ning patsiendi positiivne reaktsioon ja koostöövalmidus ei lase end kaua oodata. Tugevate arsti ja patsiendi vaheliste usaldussuhete tekitamise seisukohalt on sellisel suhtumisel suur mõju.

Sa oled Ida-Viru Keskhaiglas paljudes erinevates osakondades praktikat sooritanud ja päris pikka aega abiarstina töötanud. Mis on Sinu tulevikuplaanid? Kas kavatsed peale residentuuri lõpetamist IVKHsse pikaks ajaks kardioloogina juuri ajada?

Ida-Viru Keskhaigla on minu jaoks nagu teine kodu. Õppetöö toimub mul valdavalt Tartus, residentuuripraktikat plaanin teha erinevates haiglates, et oma kätt paremini harjutada ning saada väärtuslikku ja mitmetahulist kogemust, lihvides enda oskusi oma valdkonna professionaalide käe all. Kui jõuan oma õpingutega lõpusirgele, viskan varvast tagasi kodukanti ja alustan hea meelega tööd kardioloogina Ida-Viru Keskhaiglas. Siinne töine õhkkond ja koostööaldis meeskond on juba ammu jäänud minu südamesse.