Kolmapäeval, 24. augustil toimus Ida-Tallinna Keskhaigla ambulatoorse taastusravi osakonna töötajate visiit Ida-Viru Keskhaigla taastusravi- ja õendusabikliinikusse, mille raames arutati edasist võimalikku koostööd, mis aitaks kohalikele patsientidele pakkuda võimalikult tõhusat taastusravi.

Ida-Tallinna Keskhaiglast osalesid tegevusterapeudid Kairi Lees ja Ingmar Ignatenko, füsioterapeudid Piret Laus ja Jevgenia Pissarenkova, osakonna õendusjuht Anne Mikiašvili ja õde Ingrid Veske ning ambulatoorse taastusravi keskuse juhataja Katrin Olo-Laansoo. Külalisi võõrustas IVKH taastusravi- ja õendusabikliiniku juhataja Eveli Tamm.

Infektsioonikontrolli teenistuse sekretär Eeva-Leena Kivimäe läheb septembrikuus õeks õppima

Peatselt saabuv õppeaasta saab haiglapere jaoks olema üpris tudengirikas – seitse töötajat läheb septembrikuus õendusalast rakenduskõrgharidust omandama ning veel kolm kolleegi on töö ajal ammutanud inspiratsiooni jätkata oma haridusteed magistrantuuris. Viimaste hulgast leiab ka neid, kes on valinud endale mittemeditsiinilised erialad, mida nad saavad aga edukalt rakendada ka tervishoiuvaldkonnas.

Vestleme infektsioonikontrolli teenistuse sekretäri Eeva-Leena Kivimäega, kes hakkab üle pikema aja teadmistepäeva pidulikumalt tähistama, sest tema on astunud Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli, kus hakkab õeks õppima. Eeva pajatab, miks ta otsustas suunduda kõrgkooli teadmisi ja oskusi hankima, millest on tingitud õenduse eriala valik, kuidas ta kavatseb ühildada töö ja õppimise, millisena näeb oma tulevikku ning kuidas ta innustab ennast ja teisi uusi tippe vallutama.

Eeva, sa oled kahe poisi eeskujulik ema, tubli töötaja, kirglik ekspromti fänn. Nüüd ka tudeng. Räägi, mis pisik on Sind „tudengitõvesse“ nakatanud? Ma ei kahtlegi, et infektsioonikontrolli teenistuse töötaja teab kindlat vastust sellele küsimusele.

Oma seltskonnas tembeldame seda nähtust haiglasiseseks „infektsiooniks“, mis sai oma nime nii teoreetiliste kui praktiliste tegevuste koostoimel (naerab).

Oled Sa varem kaalunud võimalust minna kõrgharidust omandama ning mis osutus seekord määravaks?

Pikalt mõtlemata vastan, et muidugi olen kaalunud seda võimalust. Ehkki ma täiega armastan oma praegust tööd sekretärina ja pühendun sellele sajaprotsendiliselt, olen unistanud suurelt ja seadnud endale kõrgemad eesmärgid. Kui unistused ja tegevused plagavad eri suundadesse, siis on paras aeg korra maha istuda, korjata mõtteid kokku ja öelda endale: ma tõusen nüüd püsti ja ei istu enam enne, kui olen kasvõi killukese unistusest tegevuseks teinud. Jõudsin järeldusele, et kui ma seda praegu ei tee, siis olen ka aasta pärast samal kõhklemise saarel. See ravim saab aga olema hästi kibe. Avasin kõrgkooli veebilehe, uurisin sisseastumistingimusi ja tähtaegu ning tegin paar otsustavat hiireklõpsu (ei, mu käsi sel hetkel ei värisenud). Siit ma tulengi, nagu öeldakse!

Haiglas töötad juba paar aastat ja pole üldse näha, et sära Su silmades oleks haihtuma hakanud, isegi vastupidi. Kas naudid haiglatööd ning valisid õenduse valdkonna teadlikult või oli see pigem Sinu kuuenda meele riugas? Mis Sind kõige rohkem paelub õe töös?

Vaatamata minu elus olulist rolli mängivale spontaansusele, valisin õenduse valdkonna teadlikult. Isegi ütleksin, et eriala valik oli tingitud kolmest peamisest tõigast. Esiteks, olen meditsiiniga ka eelnevalt kokku puutunud ning kirg selle vastu süttiski juba ammu. Olen õppinud massööriks ning õppekavas oli pandud suur rõhk inimese anatoomiale ja füsioloogiale. Need õppeained on iga meditsiinieriala vundamendiks. Teiseks, töötan haiglas meedikutega käsikäes ning pööran erilist tähelepanu õdede töö eripäradele ja nende tööd reguleerivatele dokumentidele, mis annavad mulle väga hea arusaama sellest tööst, ja kolmandaks, minu töö- ja elukogemus on kujundanud minu maailmataju ja õpetanud mulle prioritiseerimise kunsti, tänu millele suudan nüüd enda jaoks parimal moel eristada olulist ebaolulisest ja keskenduda kasulikemale asjadele. Õena tahangi töötada eelkõige selle pärast, et tuua inimestele praktilist kasu ja anda oma panus tervisedendusse. Naudin haiglatööd!

Õppetöö kestus on kolm ja pool aastat ja tegemist on päevaõppe vormiga. Kuidas plaanid ühildada töö ja õppimise nii, et ka pere tagaplaanile ei jääks?

Loomulikult olen arvestanud väljakutsetega, mis heidavad mulle loengud ja kohustuslikud praktikumid päevasel ajal. Tükk aega tagasi, kui leidsin oma nime kõrgkooli vastuvõetute nimekirjast, läksin seda uudist rõõmuga serveerima oma teenistuse kolleegidele. Nemad ütlesid, et neil on väga hea meel, et ma otsustasin minna kõrgkooli ning toetasid minu õppimisplaane täielikult. Vahetu juht pakkus mulle võimalust jätkata õppeaasta algusest sekretäritööd poole kohaga ning leian, et selline töökoormus on minu jaoks kõige sobilikum. Nii ma saan paindlikult teha oma tööd, tegeleda kooliasjadega ja nikerdada aega ka pereringis olemiseks. Tasakaalu saavutamine on alati tärniga ülesanne, aga minu hinnangul olen oma asjadega õige soone peal.

Iga inimese elus võib ette tulla erinevaid olukordi, tõuse ja mõõnu, elektrihindade ja finantstuletisinstrumentide väärtuse kõikumisele sarnaselt. Kust otsid inspiratsiooni uuteks tegudeks ning kuidas motiveerid teisi rohkem saavutama?

Inspiratsiooni ammutan end ümbritsevast keskkonnast. Kõigepealt olen enda jaoks ise motivaator, tahan alati proovida midagi uut. Maailm pakub ohtralt võimalusi, kahju, et inimesel on vaid kaks kätt, et neist kinni haarata. Lisaks toetavad mind väga minu vahetu juht-teenistuse direktor ja lähim kolleeg-teenistuse õde, kellel on minusse ja mu võimetesse palju usku. Kui mul üksi raskeks hakkab, siis tean, et nad on alati minu kõrval. Kolme peaga paneme kõik rattad käima ja saame kõigega hakkama. Sõbrad ja pereliikmed on muidugi ka minu kindlus ja nendega koos olen mina vaieldamatult edukam. Mul on inimestega väga vedanud! Teisi motiveeringi omal näitel – rõhutan, et tuleb olla avatud suhtleja ja mitte lasta riskil kusagil ebaõnnestuda ennast heidutada. Üks võimalus läinud, teine tulnud ja nii on terve elukaare vältel.

Intervjueeris kommunikatsioonijuht Mihhail Tammearu

Anestesioloogia- ja intensiivravikliiniku õendusjuht Valentina Kartašova

COVID-19 kestva pandeemia lahutamatuks osaks on paratamatult ka raskes seisundis haigete intensiivravi. Anestesioloogia- ja intensiivravikliiniku õendusjuht Valentina Kartašova vaatab esimese koroonalaine ajaperioodi tagasi ja meenutab, mis aitas intensiivravimeeskonnal raskes seisundis patsientide raviga paremini hakkama saada.

Millised olid suurimad raskused, mida pidite ületama, et olla valmis COVID-19 haigete intensiivraviks?
Kõigepealt oli oluline välja koolitada personal ning komplekteerida meeskond. Siin olid omad piirangud – näiteks vanuse poolt riskigruppi kuuluvaid töötajad ei saanud COVID-19 haigetega tegeleda. Personali pidi jätkuma mitmes erinevas kohas töötamiseks: operatsioonituba, COVID-intensiiv, mitte-COVID-intensiiv, RIO (respiratoorsete infektsioonhaiguste osakond) intensiiv eraldiseisvas V-korpuses.
Omaette keeruline projekt oli uute intensiivravikohtade avamine V-korpuses, mis on oma olemuselt tavaosakond. See oli kiire periood, kus oli palju mõtlemist, lahenduste otsimist ja seadmete liigutamist ühest majast teise. Ka töötajatele oli uutes tingimustes töötamine alguses harjumatu.

Mida mõtles ja tundis personal, kes töötas kõige raskemas seisundis haigetega?
Loomulikult oli see aeg erinevate emotsioonide poolest väga tihe. Ühelt poolt püüdsime säilitada optimismi, kuid kindlasti käisid meil kõigil aeg-ajalt peast läbi ka ärevad mõtted – kas kaitseriietus
tegelikult kaitseb ja kui agressiivselt haigus ikkagi levib. Õed on öelnud, et pinget tekitas see, et tuli pidevalt oma käitumist kontrollida: näiteks mitte puudutada oma nägu, kuid ajapikku muutus ka see harjumuseks. Pärast 3-4 tundi maski kandmist olid näol lamatised. Nägime oma silmaga viiruse laastavat mõju: hommikul võis patsient juttu rääkida ja iseseisvalt süüa – lõunaks oli ta juba intubeeritud ning kunstlikul hingamisel. Või siis, kui ühel päeval tehtud röntgenülesvõttel olid patsiendil kopsud, aga järgmine päev enam ei olnud. Siiski sai kogeda ka positiivseid emotsioone, näiteks kui haiged tulid omal hingamisel Tartust tagasi ja hiljem sai näha linna peal liikumas neid, kes olid olnud raskes seisundis.

Kas tuli partnerite ja meeskonnaliikmete vahelise koostöö korraldamises midagi teisiti teha?
Kuigi tegime ja vajadusel teeme koostööd Tartu Ülikooli Kliinikumiga ja meil on võimalik intensiivravivajadusega patsiendid Tartusse suunata, siis selleks, et haige üleviimiseks ette valmistada, on vaja kohaliku intensiivravibrigaadi tööd. Brigaadi ülesanne on haige stabiliseerida ning viia üle kunstlikule hingamisele.
COVID-haigete ravi puhul võivad tööülesanded meeskonnas jaotuda tavapärasest erinevalt. Kuna kontakte haigetega nakkusalas püütakse minimeerida, siis tuleb ühel inimesel, kes „punasse tsooni“ läheb, teha ära võimalikult palju tegevusi. Nii võib juhtuda, et hooldaja täidab õe ülesande või arst teeb mõne hooldustoimingu. Tänu ladusale koostööle meedikutega teistest osakondadest oleme teinud ja teeme ka praegu kõik vajaliku, et tagada raskes seisundis patsientidele kvaliteetne elutalitlus.

Ida-Viru Keskhaigla hakkas pakkuma uut teenust - ämmaemanda koduvisiite. Teenust arendati projekti "Ämmaemanda koduvisiidid esimestel eluaastatel" raames.

Projekti peamine eesmärk on luua tegevusmudel lapseootel ja lapse saanud pere heaolu mõjutavate riskide hindamiseks ja maandamiseks ämmaemanda korduvate sünnitusjärgsete koduvisiitide läbiviimise kaudu koostöös kohalike omavalitsuste ja tervishoiuasutustega erinevates Eesti piirkondades. Lisaks on projekti eesmärgiks vähendada perearstide koormust. 

Koduvisiidi eesmärk on toetada naise kohanemist sünnitusjärgselt ja julgustada ema hoolitsema vastsündinu ning enda eest, et tagada pikaajaline füüsiline ja vaimne heaolu. Samuti aitab koduvisiit märgata igasuguseid väikseimaid kõrvalekaldeid oodatud tavapärasest taastumisest, analüüsida olukorda ning sekkuda vastavalt vajadusele.

Ida-Viru Keskhaiglas teostavad koduvisiite ämmaemandad Alevtina Vilde ja Julia Kedus. Naisega lepitakse esimese visiidi aeg kokku haiglast väljakirjutamise päeval. Esmase visiidi kestus on umbes 30-40 minutit. Visiidi käigus saab naine esitada vastsündinu hooldusega ja sünnitusjärgse taastumisega seotud küsimusi. Vajadusel suunab ämmaemand naise teiste erialade spetsialistide juurde (näiteks imetamisnõustaja juurde). Ämmaemand võib teha rohkem kui üht visiiti. Esmane visiit toimub nädala jooksul pärast ema haiglast väljakirjutamist ja teise visiidi vajalikkuse otsustab ämmaemand peale esmase visiidi tulemuse hindamist. 

Keskhaigla pakub ämmaemanda sünnitusjärgseid koduvisiite kõikidele Kohtla-Järve, Jõhvi ja lähiümbruse (kuni 30 km raadiuses) naistele ja nende vastsündinutele. Lisaks pakume ämmaemanda koduvisiite mitte Ida-Viru Keskhaiglas sünnitanud naistele. Selleks palume meiega ühendust võtta telefonil 33 111 33.

Doktor Aleksandra Šilova

Inimese füüsilise arenguga kaasneb lahutamatu protsessina ka vaimne areng. Selle käigus formeerub juba varases vanuses ühe või teise protsessi või nähtuse tajumus, maailmavaade ja ümbritseva maailma tunnetus. Üheks selliseks nähtuseks on valu. Inimene mitte ainult ei tunne valu, vaid kujundab suhtumist sellesse. Meie asu on võimeline seda töötlema ehk määrama valu intensiivsust, leidma selle tekke nähtavaid põhjuseid ja võtma vastu otsuseid selle kõrvaldamise vajalikkusest. Ent kõik need protsessid on võimalikud piisavalt küpses eas, kuid enim vastuvõtlikud erinevate valu liikide suhtes on olnud ja jäävad lapsed. Seetõttu vajab laste valuravi kahtlemata detailsemat lähenemist, mis põhineb teadvustamisel, et lapsel pole veel arenenud võime analüüsida ümbritsevast keskkonnast tulenevais aistinguid ja tajusid.

Laste raviprotseduuride läbi viimisel tuleb erilist tähelepanu pöörata stressi alandamisele läbi lapse tähelepanu kõrvalejuhtimise: mänguline keskkond teeb imesid

Vaatamata lapse ebapiisavale võimele analüüsida valu iseloomu, annab närvisüsteemi areng talle võime tunda valu, mis kutsub temas esile tugeva stressi. Paljude raviprotseduuride läbiviimisel võib tekkida teatud ebamugavus ja valu, mis tuleb viia miinimumini. Teiste sõnadega põhiküsimus ei seisne selles, kas viia see protseduur läbi või mitte, vaid selles, kuidas viia see lapse jaoks läbi maksimaalselt mugavalt.

Kui protseduuri all on mõeldud materjalide, näiteks vere, võtmist analüüside jaoks, siis taolise protseduuri iseloom kutsub lapses esile erutust, mis suurendab ebamugavust.
Vanusest sõltuvalt kasutame erinevaid viise lapse stressi alandamiseks protseduuri ajal: juhime lapse tähelepanu kõrvale mänguasjadega, eriti häält või liigutusi tegevate mänguasjadega, mis fokuseerivad lapse huvi, lükates raviprotseduurile keskendatuse tahaplaanile.
Vanemalt lapselt küsime tema huvide, plaanide ja eesmärkide kohta, mis võimaldab algatada diskussiooni, mille käigus saab laps meedikule ennast avada ja jagada temaga oma huvisid ja saavutusi. See muudab patsiendi suhtumist protseduuri ja alandab märkimisväärselt valu tunnet, mida ta sel hetkel võib kogeda.

Mitte vähemtähtis aspekt mugava keskkonna loomisel laste raviprotseduuride läbiviimisel on meditsiinikabineti eriline disain, kus laps asub. Selles peab olema rohkelt joonistusi, multifilmilisi aplikatsioone, värvilisi kleebiseid, mille abil luuakse mänguline keskkond, kus lapsel on palju parem olla ja mitte tunda stressi, mis tugevdab valu. Antud hetkel tegeleme aktiivselt mõnede laste vastuvõtu jaoks mõeldud kabinettide disainimisega.

Lapsevanemad on peakangelased laste maailmas

Kui vanematel on võimalus viibida lapse protseduuri juures, siis tuleks sellest võimalusest kahe käega kinni haarata. Justnimelt vanemad on laste maailma peakangelased, kes mängivad palju suuremat rolli lapse maailmatunnetuse moodustamisel ja suhtumisel paljudesse asjadesse. Istudes protseduuri ajal ema või isa süles, on laps koheselt rahulikum, tunneb end kaitstuna, väheneb ärevus ja sellest tingituna tõuseb ka tema valulävi.

Kui visuaalsed või kommunikatiivsed tähelepanu kõrvalejuhtimise meetodid ja vanemate juuresviibimine pole piisavalt efektiivsed, kasutame ka erinevaid last rahustavaid ravimeid. Tavaliselt saame ilma nendeta hakkama.

Valu pole vaja kannatada. Valuravi eesmärk pole mitte ainult valutundest vabastamine, vaid ka niinimetatud valukäitumise moodustumisele kaasa aitamine

Valuravi füüsiliseks ülesandeks on loomulikult hetkel tuntava valu minimeerimine. Füüsilise ülesande kõrvuti on ka psühholoogiline ülesanne, st edasise valukäitumise kujunemine. Selle aluseks on põhimõte, et valu pole vaja kannatada vaid alandada seda mugava taju tasemele kuni selle täieliku kõrvaldamiseni. Laste puhul võimaldab valuravi vältida kroonilise valu sündroomi teket tulevikus. Krooniline valu võib tekkida pärast traumat või haigust, mil inimene tunnetab valu aistinguid. Samuti kogevad seda sageli inimesed, kes harjusid lapsest peale kannatama valu, millega kaasnes tugev hirmutunne. Psühhosomaatilisel tasandil võivad taolised hirmud provotseerida põhjuseta valutunde tekkimist.
Krooniline valu võib kesta mõnest kuust kuni mitme aastani. Mida vähem valu inimene tunnetab varasemas eas, seda tugevam on tema füüsiline tervis ja stabiilsem vaimne tervis küpses eas.
Oskuslikult läbiviidavad raviprotseduurid ja vanemate õige suhtumine moodustavadki küpse valukäitumise lapsel ning aitab ära hoida kroonilise valu tekkimise tulevikus.

Doktor Aleksandra Šilova:

*üldkirurg;
*lõpetab lastekirurgia residentuuri;
*kliinilise toitmise spetsialist;
*omab Euroopa diplomit valuravi alal.