Juri Popov, arst-resident
Selles intervjuus vestleme arstiteaduse õppekava lõpetanud ja residentuuris kardioloogia spetsialiseerumissuuna valinud Juri Popov’iga, kes on õpingute ajal sooritanud erinevaid praktikatsüklid ja töötanud abiarstina Ida-Viru Keskhaigla erinevates osakondades. Juri pajatab, millised teed on teda meditsiinimaailma viinud, kuidas tema patsiendile raviteekonda planeerib, mida peab oluliseks patsiendiga suhtlemisel ja millisena näeb oma karjääri ja tulevikku Ida-Virumaal. Lisaks räägib doktor Popov väärtuspõhisest tööst ja kõrvutab organisatsiooni põhiväärtusi enda omadega ning jagab, kuidas need väärtused mõjuvad patsiendi üldisele rahulolule.
Räägi, miks ja mis eluhetkel oled otsustanud oma elu meditsiiniga siduda? Kas tegemist oli spontaanse otsusega või see oli pikalt planeeritud teekonna loomulik jätkuetapp?
Arsti elukutse valimine ei olnud minu jaoks „pane huupi ja looda parimat“ meetodi rakendamine, vaid korralikult läbi mõeldud protsess. Esimesed mõtted seoses tuleviku töövaldkonna valimisega hakkasid minu peas mõlkuma juba kuuendas klassis. Tundsin huvi meditsiini kui teaduse, haiglate toimimise, arstitöö, patsientide ravivõimaluste ja loomulikult haiguste vastu ja minu huvi on aastatega ainult suurenenud.
Pärast põhihariduse omandamist Ida-Virumaal suundusin Nõo Reaalgümnaasiumi oma haridusteed jätkama. Läksin sinna teadlikult, kuna selles gümnaasiumis oli tugev reaal-loodusteaduste õppesuund, mis mind kõige enam kõnetas. Õppekavas oli palju keemia ja bioloogiaga seonduvaid aineid, mis andsid hea ettevalmistuse Tartu Ülikooli arstiteaduskonda sisseastumiseks.
Kas Sinu perekonnas on arste või oled Sina meditsiinilise tee rajaja oma peres? Tavaliselt, kui ema või isa on arst, siis laps soovib tihti nende jälgedes minna ja valib ülikoolis arstiteaduse. Kas Sinu peres on samamoodi?
Minu peres on kõik vastupidi – minu vanemad on hõivatud meditsiinist kaugel olevatesse töövaldkondadesse ja mina esimesena peres valisin arsti elukutse ja panin oma võimalikule dünastiale aluse. Minu vanemad on mu valiku üle sama õnnelikud nagu minagi.
Arstiteaduskonna üldõpe kestab kuus aastat ja selle aja jooksul õpivad tudengid sisuliselt kogu meditsiini, sh erakorralist meditsiini, neuroloogiat, kardioloogiat, kirurgiat, psühhiaatriat ja teisi harusid. Kas see on piisav ajaperiood, et kaaluda, millist spetsialiseerumist valida pärast residentuuris? Kui kiiresti Sina tegid kindla valiku spetsialiseerumise osas? Kas kardioloogiat valitakse valdavalt südame järgi?
Otsuse tegemise kiirus sõltub alati inimesest ja tema huvidest ja plaanidest. Mõni otsustab juba esimesel õppeaastal, millisele arstlikule erialale tema soovib keskenduda, teisel kulubki võib-olla kuus aastat, et lõplikult otsustada. Arvan, et kuue aastaga on küll võimalik teha kindel valik residentuuri osas.
Teisel kursusel füsioloogiat õppides hakkasin järjest rohkema vaatama sisehaiguste poole ja mulle jäi südamesse kardioloogia. Sellest ajast saati pole ma oma valikus kõhelnud ja valisingi residentuuris kardioloogia eriala. Võib tõesti öelda, et valik on tehtud südame järgi. Muide, kardioloogia residentuur on üks pikemaid – see kestab viis aastat, ent kui oled valmis pühendumusega õppima, siis ei tundugi see periood nii pikk.
Iga patsiendi raviteekond algab tegelikult suhtlemisest tema ja arsti vahel ning pole ka saladus, et sellest dialoogist sõltub olulisel määral ka patsiendi edasine hoiak ja valmidus koostööks arstiga. Kas toetad arvamust, et enne patsiendi haiguslooga põhjalikku tutvumist ja ravi planeerimisel spetsiifiliste meditsiiniterminitega opereerimist tuleb patsiendiga niinimetatud sõbrajuttu ajada?
Raske on mitte nõustuda arvamusega, et iga patsient soovib, et arst kuulaks ennekõike tema mured ära ja räägiks veidi isegi mittemeditsiinilistel teemadel, et oma patsienti paremini tundma õppida ja selle kaudu leida talle personaalne lähenemine. Tulevase kardioloogina ütlen, et patsient vajab esmalt südamlikku vestlust arstiga, kes enne patsiendi haigusest ja ravist rääkimist küsib temalt näiteks, kuidas tema tuju on, mida põnevat ta nädalavahetusel tegi või kuidas ta haiglasse jõudis ning kas tal oli lihtne leida arstikabinet. Lühike mitteformaalne jutt aitab patsiendil vabaneda ärevusest, mis võib paratamatult tekkida arsti kabinetis ning arstil peab olema natuke aega, et patsiendiga niiviisi suhelda ja teda psühholoogiliselt toetada. Nii muutub patsient arstile avatumaks ja läheb vestluse käigus sujuvamalt üle teemakohasele jutule, rääkides tunduvalt rohkem nendest muredest, mis on sundinud teda arsti poole pöörduma. Tuleb meeles pidada, et anamnees (haiguse eellugu) on 80% diagnoosist, mistõttu on dialoog patsiendiga väga tähtis.
Patsiendi poolehoiu võitmine ei pruugi alati lihtne olla. Milline on Sinu patsiendiga suhtlemise taktika?
Kõik patsiendid soovivad saada kvaliteetset ravi, mille keskmes on arsti professionaalsed oskused, sh suhtlemis- ja kuulamisoskus. Samuti on tähendusrikas see, et arst käsitleb patsienti tervikuna, tõstes esile patsiendi isiksust ning mitte üksnes tema haigusele keskendudes. Säärane suhtumine näitab arsti hoolivust, inimlikkust ja usaldusväärsust patsiendi suhtes ning patsiendi positiivne reaktsioon ja koostöövalmidus ei lase end kaua oodata. Tugevate arsti ja patsiendi vaheliste usaldussuhete tekitamise seisukohalt on sellisel suhtumisel suur mõju.
Sa oled Ida-Viru Keskhaiglas paljudes erinevates osakondades praktikat sooritanud ja päris pikka aega abiarstina töötanud. Mis on Sinu tulevikuplaanid? Kas kavatsed peale residentuuri lõpetamist IVKHsse pikaks ajaks kardioloogina juuri ajada?
Ida-Viru Keskhaigla on minu jaoks nagu teine kodu. Õppetöö toimub mul valdavalt Tartus, residentuuripraktikat plaanin teha erinevates haiglates, et oma kätt paremini harjutada ning saada väärtuslikku ja mitmetahulist kogemust, lihvides enda oskusi oma valdkonna professionaalide käe all. Kui jõuan oma õpingutega lõpusirgele, viskan varvast tagasi kodukanti ja alustan hea meelega tööd kardioloogina Ida-Viru Keskhaiglas. Siinne töine õhkkond ja koostööaldis meeskond on juba ammu jäänud minu südamesse.
Füsioterapeut, taastusravi- ja õendusabikliiniku juhataja Eveli Tamm
2021. aastal valmis Ida-Viru Keskhaigla M- korpus ja G- korpuse juurdeehitus. Kuna tegemist on avaliku hoonega, siis on kohustus esitada hoones või selle juures kunstiteoseid.
Patsientide nõukoda on 6-10 liikmeline haigla juures tegutsev Ida-Viru Keskhaigla patsientide ning nende lähedaste esindusrühm, mille liikmed panustavad nõukoja tegemistesse vabatahtlikkuse alusel.
Head Ida-Viru Keskhaigla patsiendid ja külastajad.
Merilin Randlepp, vereteenistuse assitent