Maire Reest, projektijuht-koordinaator

Sõltuvusprobleemidega noorukite ravikeskus Torujõe noortekodu alustas Ida-Viru Keskhaigla koosseisus ambulatoorsete teenuste pakkumist mõne aasta tagasi. Ravikeskuse patsientide sihtgrupiks on noored vanuses 13-18a, kelle puhul on kas kodus, koolis või kohalikus omavalitsuses fikseeritud sõltuvusainete tarvitamine (narkootikumid, alkohol, tubakas jm), mis on tekitanud käitumuslikke ja tervislikke probleeme elus edasi jõudmisel. Torujõe noortekodu ülesanne on aidata patsientidel seljatada oma kahjulikke sõltuvusi ja naasta normaalse ja turvalise elu juurde. Hetkel on Torujõe noortekodu arenguteel miljööteraapiliseks ravikeskuseks.

„Miljööteraapia kaudu luuakse sõltuvusprobleemide ja käitumishäiretega noorukitele elukeskkond, kus nad saavad võimaluse elada ilma sõltuvusaineteta ja asendada halvad harjumused läbi mõtestatud tegevuste kasulikematega. See on koht, kus tugevate tunnete meelevallas tekkinud ebakonstruktiivsed otsused ja käitumine muutuvad ajapikku vähem kahju tekitavaks“, ütles ravikeskuse projektijuht Maire Reest. Ta lisas, et miljööteraapia üks tähtsamaid aspekte on soodsa keskkonna tagamine patsiendile, kes peab tundma ennast turvaliselt nagu heas kodus, arenema võimetekohaselt läbi eduelamuse, ennast teostama läbi taas leitud potentsiaali ja sotsialiseeruma turvalise kontakti kaudu.

Torujõe noortekodu on ainuke ravikeskus Eestis, kus noortele pakutakse vabatahtlikku sõltuvusravi teenust nii statsionaarselt ehk ööpäevaringselt kui ka vajaduspõhiselt ambulatoorselt eel- ja järelteenusena. Teenuste arendamine toimub koostöös Tervise Arengu Instituudiga, kes on ka teenuse osutamise rahastajaks. Head koostööpartnerid on kliiniline psühholoog Airiin Demir, kohalike omavalitsuste lastekaitse spetsialistid, Sotsiaalkindlustusameti, Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi erinevad spetsialistid. Samuti teeme viljakat koostööd teiste asutustega, kus tegeletakse noorte riskikäitumise korrigeerimisega.

Tegemist on nii tervishoiu- ja sotsiaal-, kui ka haridusvaldkonda puutuvate integreeritud teenusega, mille väljaarendamine on aeganõudev protsess.

Ravikeskuse meeskonda kuuluvad projektijuht-koordinaator, psühhiaater, vaimse tervise õde, meditsiiniõde, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, õppekoordinaator/huvijuht ja noorsootöötajad. Kõik meeskonnas töötavad spetsialistid omavad eelnevat töökogemust erivajadustega noortega ja nende peredega töötamisel ja nemad on väga motiveeritud panustama riskigruppi kuuluvate noorukite arengusse.

Torujõe noortekodu teenused on sõltuvusprobleemidega noortele ja nende peredele tasuta.

Lisainfo on leitav siit.

Meid külastas Sotsiaalministeeriumi esindaja Tiina Tõemets (pildil paremal), kes on ühtlasi ka ämmaemandate koduvisiitide projekti juht. Tema rääkis meie ämmaemandatele projekti tegevustest, kohaliku võrgustiku tähtsusest ja koostöövõimalustest edaspidiseks. Ida-Viru Keskhaigla osaleb selles projektis.

Projekti peamine eesmärk on luua tegevusmudel lapseootel ja lapse saanud pere heaolu mõjutavate riskide hindamiseks ja maandamiseks ämmaemanda korduvate sünnitusjärgsete koduvisiitide läbiviimise kaudu koostöös kohalike omavalitsuste ja tervishoiuasutustega erinevates Eesti piirkondades. Lisaks on projekti eesmärgiks vähendada perearstide koormust.
Koduvisiidi eesmärk on toetada naise kohanemist sünnitusjärgselt ja hinnata vastsündinu tervist. Imiku tervisekontrolli tegemise käigus selgitab ämmaemand välja, kas imikut on tarvis arstile näidata ja nõustab imiku ema tema tervist puudutavates küsimustes.

Ämmaemand võib teha rohkem kui üht visiiti. Esimene visiit on kohustuslik nädala jooksul pärast ema haiglast väljakirjutamist ja teise visiidi vajalikkuse otsustab ämmaemand peale esimese visiidi tulemuse hindamist.

Projekti kestus on 2 aastat.

Insult – äge ajuverevarustuse häire, kutsudes esile ajukahjustuse. Veel nimetatakse seda haigust vaskulaarseks katastroofiks, mis tekib veresoonte anatoomilise ehituse häirumise või muude -soonkonna haiguste ilmumise korral. Just insuldid moodustavad 40% kõikidest südame-veresoonkonna patoloogiast tingitud surmajuhtudest.

Insult on raske haigus, paljud seda põdenud patsiendid jäävad funktsioonihäirega. Reeglina tekib haigus ootamatult ning on valulik igale perele. Kuid ei tasu võtta insulti kui viimsepäeva otsust. Meditsiini pidevale arenemisele ning asjaolude soodsal kokkulangemisel võib enamus patsiente pöörduda normaalse elu juurde tagasi. Selliseid näiteid on Eestis hulganisti. Üheks eeskuju näiteks on Sergei O. haiguslugu – tal on olnud kaks insulti, kuid vaatamata sellele on endiselt võitlusvalmis ning tegeleb aktiivselt oma rehabilitatsiooni edenemise ning kvaliteetse elu elamisega.

Sergei, meenutage palun, millal ja mis asjaoludel juhtus teil esimene insult?
Kõik toimus üsna ootamatult. Hommikul ärgates soovisin abikaasale tavapäraselt „Kena hommikut“, kuid vastusena kuulsin: „Sul on kummaline kõne!“. Ja tõemeeli tundsin, et lausun sõnu mitte nii nagu tahaksin. Abikaasa ütles, et ta kas luges või kuulis kuskilt, et arusaamatu kõne on insuldi esimeseks tunnuseks. Püüdsin ennast ja abikaasat rahustada sellega, et midagi hirmsat pole juhtunud – lihtsalt pole veel üles ärganud. Kuid abikaasa enam mind ei kuulanud ja kutsus kiirabil. Kiirabiga kohale sõitnud meedikud vaatasid mind üle ja otsustasid haiglasse viia.

Millist ravi saite kohe peale raviasutusse saabumist?
Tehti kõik vajalikud analüüsid, muuhulgas koroonaviiruse test. Tehti tomograafia, süstiti mingit ravimit ja seejärel sõidutati palatisse.

Kas jäite algetapil saadud raviga rahule?
Kõike tehti üsna operatiivselt. Insuldi järgselt tekkisid mul kõnehäired, üks silm nägi halvasti, parema käe ja jala funktsioonid olid häirunud. Seni, kuni hommikul ei tee hommikuvõimlemist, näo massaaži, säilib ka parema kehaosa nõrkus.

Palju aega kulub teil hommikuvõimlemisele ja näo massaažile?
Umbes tunnijagu.

Kuidas kulges rehabilitatsiooniprotsess, millised protseduurid teile määrati?
Kaks korda nädalas käisin logopeedi juures, massaažil. Lisaks sellele arendasin logopeedi soovitusel iseseisvalt oma kõnet. Samuti käisin füsioteraapias, kus harjutasin koormustega kätele, jalgadele. Haapsalu neuroloogiakeskuses rehabilitatsioonil olles käisin palju jalutamas, muuhulgas mere ääres.

Palju suudate tänaval peatumata käia?
Ei tea, ehk 1-2 km, seejärel puhkan ja lähen edasi. Püüan teha kergeid jalutuskäike.

Pöördume tagasi teie haiguse algusesse. Kellelt saite esimesena teada, et teil on insult?
Oma raviarstilt Katrin Põllult (Katrin Põld – IVKH neuroloogiaosakonna vanemarst – autor). Selgitas mulle väga arusaadavalt, millised probleemid haiguse ajal tekivad ning milliseid ravimeid tuleb kiiremaks rehabilitatsiooniks võtta ja milliseid protseduure teha.

Kas arstilt saadud infost piisas või leidsite ka ise täiendavat infot?
Internetis vaatasin videot, kuulasin insulti põdenud inimeste arvamust. Nüüd tegelen ka ise nende videotundide põhjal.

Haapsalu neuroloogiakeskuses olid teil individuaalsed tegevused. Kuivõrd raske oli teil neid teha rehabilitatsiooni esimestel päevadel?
Individuaalselt töötas minuga füsioterapeut. Töötasin erinevatel käte- ja jalalihaste arendamisele mõeldud treeningseadmetel. Suuremat tähelepanu osutati insuldijärgselt rohkem kahjustada saanud poolele. Ma ei ütleks, et see oli väga raske. Kui näed selliste harjutuste tulemusi, teed neid meeleldi ka järgmisel päeval. Kui aga täita seejuures kõiki arsti ettekirjutusi, on ka tulemus kiire tulema. See omakorda mõjub sinu füüsilisele ja psühholoogilisele tervisele.

Kas teil õnnestus peale rehabilitatsioonikuuri endist seisundit saavutada?
Mõistan, et tervis ei saa kunagi olema endine. Vaatamata kõigele aga aitas rehabilitatsioon mul enam-vähem aktiivse eluviisini jõuda. Nagu ma juba rääkisin, töötasid mul halvasti parem jalg ja käsi, oli parema põse parees ja üks silm nägi halvasti. Täna on minu seisund märgatavalt parem. Suudan normaalselt käia, töötada parema käega, muuhulgas klaviatuuril trükkida. Suudan ise riietuda, kuigi jah, vahest on raske kummarduda ja jalatseid nöörida, siis tuleb appi abikaasa.

Mis te ise arvate – mis oli teie insuldi põhjuseks?
Arvan, et üheks põhjuseks oli asjaolu, et katkestasin verd vedeldavate ravimite võtmise. Alguses võtsin aspiriini, kuid sellest hakkas valutama magu. Palusin perearsti asendada tabletid teistega, kuid perearst saatis mind neuroloogi nõustamisele, kelle vastuvõtule oli tol ajal väga raske saada. Ja nii tekkiski vahe ravimite võtmises.

Teise võimaliku põhjusena võiksin nimetada stressi – meie igapäevaelu juures ei saa sellest kahjuks ei mööda ega üle. Pole ju saladuseks, et stressolukorrad mõjuvad rohkem eakatele inimestele.

Insulti haigestusite 2019. aastal. Palju aega kulus üleüldse rehabilitatsioonile?
Pea aasta. Kuid rehabilitatsiooniprotsess jätkub siiani. 2021. aastal oli mul korduvinsult. Seekord ravis mind juba doktor Zjablov. Mille järgselt suunati mind Kohtla-Järvele nädalasele rehabilitatsiooniprogrammile.

Elame koos abikaasaga. Võib öelda, et pidevat hooldust ma ei vaja, kuigi teadvustan temapoolset abi: abikaasa jälgib minu ravimite võtmist, koos käime jalutamas ja püüame vähem närveerida. Elu on küll muutunud, kuid ei ole peatunud.

Milline tööalane tegevus teil säilis?
Töötasin erinevate lastele ja invaliididele suunatud sotsiaalprogrammidega. Jätkan endiselt seda tööd, kuid juba väiksemate koormustega.

Ja siis viimane küsimus: mida teie kui patsient tahaksite meie saatmisprojektis esmajärjekorras muuta?
Tahaksin, et rohkem huvitutaks insulti ja ka muid haiguseid põdenud patsientide tervisest peale nende rehabilitatsiooni. Ehk oleks vaja korraldada mingeid täiendavaid uuringuid, arendada uusi programme, et inimesed mõistaksid ja teaksid, et neid pole unustatud, et nendega tegeldakse. Inimene peab olema veendunud selles, et võib iga hetk helistada arstile ja saada vajalikku nõustamist, olgu siis kasvõi telefonitsi. Mina näiteks ei saanud pikka aega neuroloogi vastuvõtule. Ei saanud registreerida vajaliku spetsialisti juurde. Varem juhtis mind doktor Katrin Põld, seetõttu tahtsin saada just tema vastuvõtule. Olen veendunud, et doktor Põld on oma valdkonnas professionaal, vististi on seetõttu ka probleemiks tema juurde saada.

Tänan teid vestluse eest ja soovin kiiret paranemist! Loodan, et peagi saame omavahel suhelda mitte ainult telefonitsi, vaid kohtuda ka isiklikult, jälgimaks teie rehabilitatsiooni dünaamikat.

Vestles Julia Kozlova, Ida-Viru Keskhaigla insuldiprojekti õde.

Selle koolituse sihtrühma moodustasid pediaatria osakonna ja EMO töötajad. Doktor Kunevich pajatas kolleegidele lapse tervise seisundi hindamise printsiipidest, tutvustas kriitilistes olukordades tegutsemise algoritme ja jagas mõnda kasulikku organiseerimise nippi, et kogu vajalik varustus oleks alati käepärast. Koolitus toimus simulatsioniõppe kujul, et kolleegid saaks omandada praktilisi oskusi.
Doktor Kunevich'il on muljetavaldav laste ravi kogemus intensiivraviosakonnas ja EMOs. Tema osaleb aktiivselt erinevatel rahvusvahelistel tervishoiumissioonidel, näiteks "Operation Smile", kus eri riikidest pärit arstid opereerivad lapsi, kellel esineb sünnipäraseid näopatoloogiaid.

Täna, 14. juunil on rahvusvaheline veredoonorluse päev, mille eesmärk on suurendada inimeste teadlikkust vere loovutamise vajalikkusest ning tänada veredoonoreid, kelle verekomponendid päästavad inimeste elusid.
????Meie vereteenistus tähistab täna oma 60. juubelit.
????Ida-Viru Keskhaigla vereteenistuse direktor dr Helve König: "Veri on eluskude, millel on palju elutähtsaid funktsioone ning kunstlikult seda valmistada ei saa. Vereülekannet kasutatakse paljude operatsioonide, traumade, sünnituste, krooniliste haiguste korral. Keerukate olukordade lahendamisel ei ole vaja ainult arstide laialdasi teadmisi ja suurt meisterlikkust ning keerukat aparatuuri, vaid ka küllaldasel hulgal doonorverd. Doonorid on inimesed, kes vabatahtlikult annavad oma verd kaaskodanike elude päästmiseks ja nende tervise taastamiseks. Suured, suured tänud teile selle eest!"