Meie haigla vereteenistuse turundusassistent Aleksandra-Olga Seppar, kes on ühtlasi ka Eesti naiste jäähokikoondise liige, võitis märtsikuu lõpus Kohtla-Järvel toimunud turniiril hõbemedali. Oleme väga uhked Eesti naiste jäähokikoondise ja Aleksandra-Olga Seppari saavutuse üle! Jätkake samas vaimus! Lisaks on Aleksandra-Olga Seppar Kohtla-Järve hokiklubi “Everest” liige, meistritiitli omaja ja kirglik spordifänn. Sport on tema jaoks elustiil, ilma milleta ei saa tema oma elu enam ette kujutadagi. Sarnaselt spordiga puges Aleksandra-Olga hinge ka veredoonorlus. Tänu tema heategevuslikule panusele saavad elupäästvat vereülekannet vajavad inimesed kallistada taas oma kodakondseid, veeta kvaliteetaega sõpradega, hoolitseda lemmikloomade eest, suhelda, osaleda ühiskondliku elu korraldamises ehk elada täisväärtuslikku elu. 

Vereteenistuse kvaliteedijuht Anna Gromova viis Aleksandraga läbi lühiintervjuu, mille käigus uuris, miks Aleksandra otsustas veredoonoriks hakata, miks ta armastab seda tegevust ja milliseid võrdlusparalleele spordiga oskab ta välja tuua.

Kuidas on Sinust saanud veredoonor? 

Oma spordikarjääri alguses sattus minu kätte üks huvitav veredoonorluse teemaline artikkel, mis tekitas minus suurt huvi. Artiklis oli kirjeldatud, mis toimub inimese organismis peale vereloovutust. Mul jäi meelde, et toimub rakkude uuenemine. Ohoh! – mõtlesin ma – see oleks mulle, inimesele, kes teeb pidevalt sporti, väga kasulik. Rakkude uuenemise ajal küllastub veri hapnikuga, mis mõjub sportlase kehale kosutavalt. See omakorda soosib sportlike eesmärkide saavutamist. Ma ei tea ühtegi sportlast, kes ei tahaks silmapaistvaid tulemusi saavutada. Pärast artikli lugemist otsustasingi veredoonoriks hakata ja mõne aja pärast tulin oma esimesele vereloovutusele. Teadsin, et minu annetatud veri päästab kellegi elu. Mul ei olnud ükskõik. 

Kuidas tundsid ennast pärast esimest vereloovutust?

Alguses tekkis kerge eufooria tunne, ilmselt õnnehormoonide vabanemise tagajärjel. Valu ma ei tundnud. Protseduur ei võtnud palju aega. Sain tohutult palju positiivseid emotsioone, mis püsisid kaua. Selle kõigega kaasnes rahulolutunne. Minu jaoks oli see väike edulugu.

Keda Sa veredoonoritena veel näed? Kes võiks olla verivärske doonor?

Mulle tundub, et rohkem sportlasi ja sporti harrastavaid inimesi võiks veredoonorite "klubiga" liituda, kuna neil on üldjuhul tugev tervis, vastav eluviis ja tasakaalustatud toitumine. Ideaalne kombinatsioon! On teada, et veredoonoriks sobivad ainult terved inimesed.

Kas ja kuidas mõjutab Sinu töö vereteenistuses motivatsiooni vere andmiseks?

Mul on suur rõõm, et töötan vereteenistuses ja olen nö selle ahela sees. Iga tööpäev annab mulle uusi teadmisi ja kogemusi. Näen, kui suur on vajadus doonorivere järele, ja see kahekordistab minu motivatsiooni järgnevateks vereloovutusteks. Soovin teha seda regulaarselt - tegemist on väljakujunenud elustiiliga.

Pöörame korraks pilgu spordi poole. Miks valisid hoki?

Hoki on vahva spordiala! See sobib väga hästi inimestele, kes kogevad sageli erinevate emotsioonide spektrit, sh mina, ja armastavad meeskonnatööd, mis on hokis esmatähtis. Hoki annab mulle adrenaliini. Hokimängu ajaks keskendun ainult jää peal toimuvale, viskan kõik muud mõtted peast välja ja olen selline nagu ma olen. Ja seda juba viimase nelja aasta jooksul. Võin öelda, et leidsin oma lemmiku.

Missugused ühised jooned kumavad Sinu arvates spordi tegemise ja doonorivere andmise vahel?

Mõlemad tegevused on kasulikud mulle ja teistele inimestele. Tegemist on harjumustega, mis kujundavad elustiili. Ilma nendeta ei kujuta ma ette oma elu.

Mis on hokis Sinu jaoks keeruline ja milliste väljakutsetega puutud kokku oma töös?

Hoki on minu kirg, kus olen nagu kala vees, raskuseid ei tunne. Töös on emotsionaalselt keeruline see, et kui inimene soovib verd loovutada, kuid mingil - tavaliselt tervisega seotud - põhjusel tema veredoonoriks ei sobi, pean raskusega südames seda talle ütlema. Kindlasti on see kurb hetk, sest inimene tuleb selleks, et päästa kellegi teise elu. Kui ta saab teada, et seda võimalust tal ei ole, hakkab ka kurbust tundma. Siis me suhtleme temaga ja anname nõu, kuidas tervisenäitajaid parandada. Kui inimene tuleb mõne aja pärast uuesti, pakub see meile kõigile ainult rõõmu.

Mida Sulle meeldib vabal ajal veel teha?

Olen kuueaastase poja ema. Minu jaoks on väga oluline tema mitmekülgne areng ja pühendan talle võimalikult palju aega. 

Intervjueeris Anna Gromova.

Tekst: Anna Gromova, Mihhail Tammearu.

Pilt: Julia Tilku.

„Palun tuleta mulle meelde, mis eriala sa oled ülikoolis õppinud?“ küsis onu käest lootusrikkalt vastne keskkooli lõpetaja Katrin, kelle ees oli tollel ajal sarnaselt paljude teiste noortega korralik dilemma, kuhu edasi õppima minna.

„Soojusenergeetikat!“ vastas kindlalt ja kõvahäälselt onu.

„Väga hea, sobib!“ hõiskas rõõmsalt ja vaimustatult Katrin, andes onule mõista, et onu ühesõnaline vastus aitas tal kiiremini otsustada, kuhu oma kompassi osuti suunata.

Katrin on praegu õnnelik ema, suur koeraarmastaja, edukas haiglatöötaja, kirglik meditsiinifänn. Selleni jõudmine nõudis aga palju aega, vaeva ja pöördelisi hetki, ent eesmärk pühendas siiski abinõu.

Alguses oli tervishoiu valdkond vaateväljast kaugel

Vaatamata teatud ebakindlusele eriala valiku osas, mis Katrini kõhkluste kaalukaussi enne onuga rääkimist raskusega täitnud oli, ühes oli Katrin täiesti kindel – kõrgharidus oli tema jaoks ainus pind, mida sondeerida. See oli nõndanimetatud otsus enne otsustamist. Emaga ei olnud Katrin oma erialavalikut süvenenult arutanud, kuna arvas, et arstina näeb ema teda ainult samas valdkonnas. Tegelikult oli see vaid ülemõtlemine.

„Lapsepõlvest saati oli haigla minu jaoks nagu teine kodu. Mäletan, et kui ma väike olin, võttis ema mind sageli tööle kaasa, sest tal oli väga palju tööd, ja töö- ja pereelu ühitamine oli nagu ränga tõstekangi sikutamine. Nägin, kuidas haiglas töö käib, teadsin hästi palju igasuguseid termineid ja nii mõndagi haigustest, kuulsin väga palju meditsiinilist juttu – ema sõprusringkonnas on peaaegu kõik arstid, kellega ta meditsiinilisi teemasid ka väljaspool haiglat arutas. Mulle tundus, et olin niigi valdkonna sees (naerab) ja mõtlesin, et ülikoolis hakkan raudselt õppima midagi muud, sest meditsiini oli mu elus kuidagi liiga palju.“

Otsus inseneriks õppima minna ei olnud kallutatud

Katrin rõhutab, et kuigi pärast onuga vestlemist süttis tal kirg soojusenergeetika eriala vastu, mille oli onu ka lõpetanud, tegemist oli tema enda otsusega. „Olen seda meelt, et eriala valiku peab igaüks lõppkokkuvõttes ise tegema, sest me kõik nikerdame oma eluornamenti läbi unikaalse trafareti. Pooldan perekonnasiseseid arutelusid, ajurünnakuid ja vestlusõhtuid, mille käigus saab võrrelda erinevaid võimalusi, kuulata ja jagada kogemusi – sugulaste mitmekümne aasta pikkune töökogemus ja laiem silmaring võivad muidugi abiks olla – ja seejärel langetada iseseisev otsus.“ Seda Katrin tegigi. „Tükk aega mõtisklesin ja vaagisin, et tore oleks saada inseneriks, sest neid ei ole tööturul palju ja reaalainete sõlmed oskasin koolis päris hästi lahti harutada. Siis hakkas ninna tungima väärika tuleviku lõhn ja otsus saigi tehtud.“

Oleks Katrin tollel hetkel teadnud, et see oli alles algus…

Õendusalane haridus nagu hea lootuse neem

Peale soojusenergeetika eriala omandamist Tallinnas suundus Katrin tagasi kodukanti ja üsna kiiresti leidis endale töö. „Võin öelda, et mul vedas, et pärast diplomi saamist ei pidanud ma õnneratast kaua keerama, et töökoht leida. Üürikese aja pärast leidsin endale rakenduse ja hakkasin tegelema soojustussüsteemi projekteerimisega. Istusin päevad läbi laua taga ja joonestasin, arvutasin, mõõtsin, putitasin jne. Järsku tabas mind arusaam, et olenemata suurest töömahust minu elus midagi põnevat ei toimunud, või seda enam, et olin elust üldse irdunud, kuna elavat interaktsiooni oli tõesti vähe. Tööga sain hästi hakkama, aga ma ei olnud kindel, et just sellele tahtsin ma pikas perspektiivis pühenduda – silm ei säranud ja tundsin puudust suhtlemisest, sagimisest ja elulistest emotsioonidest.“

"Edasi tuli mul hakata tõsiselt mõtlema, mida edasi teha selleks, et tunda taas töörõõmu ja vältida valearvestust. Ma ei tahtnud liiga kiiresti otsustada. Elutarkus õpetas, et kui kala mädaneb peast, siis on mõttekam sel hetkel sabas lohiseda ja mitte rapsida. Mul oli juba päris palju õpinguid ja tööd selja taga, samuti sündis mul tütar ja sain kahe koera omanikuks. Elutempo oli välkkiire ja igapäevaseid kohustusi ka omajagu. Siis läks veel aega enne kui hakkasin midagi ette võtma. Plaan oli kaht kärbest ühe hoobiga lüüa - leida uus eriala, mida saab suhteliselt kiiresti omandada ja et see eeldaks võimalikult palju otsest interaktsiooni inimestega. Aasta pärast oli mul käes massööri kutsetunnistus. Massööriks õppimise ajal oli minu jaoks murdepunkt anatoomia, millest sai mu suurim kirg. Kirg oli nii suur, et ma ei suutnud leppida asjaoluga, et õpingud olid läbi. Seejärel läksin kõrgkooli õeks õppima ning viie ja poole aasta pärast hoidsin käes kliinilise õenduse magistri kraadi. Väike lugu sellest, mis juhtub siis, kui tahad kiiresti hakkama saada (naerab)."

Tegemist oli hetkega, mil Katrin teadvustas, et tema tegelik elukutsumus oli uksele koputanud. "Tundub, et järjekordseid tehnilisi jooniseid tehes visandasin ma endale ühel hetkel hoopis uue karjääritee. Nii lasin ma jalga inseneeria valdkonnast ja kinnitasin kanda tervishoius. Massöörikutse oli justkui sild kahe valdkonna vahel. Lisaks nägin ma tervishoius oluliselt rohkem eneseteostusvõimalusi. Siis tundsin, et olin just seal, kus pidin olema, ja ühtlasi ka südamerahu."

Eriala vahetamine ei ole enda prohmaka tunnistamine, vaid lisandväärtuse tekitamine

Katrin ei ole kunagi hädaldanud oma õppeteekonna pikkuse üle, sest iga omandatud haridus avas järgmise ukse. "Iga haridus annab tohutult võimalusi, teadmisi ja oskusi. Tegu on oluliste lisandväärtustega. Kõige raskem oli teha esimene samm muutuste suunas, kuna mõningane kahtlus elas alati sees. Paraku on mõnes keskkonnas ja kultuuriruumis harjumus neid kahtlusi eksimusteks tembeldada ja üleüldse eksimusi stigmatiseerida. Tegelikult on see šanss! Šanss lõpuks õnnelik olla." Kas valid ka õnne?

Jana Lullu, patsiendiohutuse spetsialist

See nädal, 10.03-17.03.24 on pühendatud ühele meie kõige olulisemale eesmärgile - patsientide ohutusele ja heaolule. Meie ühised jõupingutused ja teadlikkus patsiendiohutusest on võti patsiendiohutuskultuuri arendamiseks. Patsiendiohutuskultuuri loomine ja säilitamine on igaühele meist oluline, olenemata sellest, millises rollis me haiglas töötame.

Patsiendiohutus on tervishoiuteenuse osutamisega seotud riskide, vigade ja välditavate kahjude ennetamine patsiendile. See hõlmab erinevaid organiseeritud tegevusi, et tagada patsientidele parim võimalik ravi ilma välditavate riskide ja kahjude tekkimiseta.

Patsiendiohutuskultuur viitab organisatsiooni või asutuse suhtumisele ja lähenemisele patsiendiohutusele. See hõlmab nii väärtuste kui ka tõekspidamiste käitumismudeli, mida saab tõsta praktiliste meetmete rakendamise kaudu. Sellised meetmed edendavad avatud suhtlemist, koostööd, õppimist vigadest ning pidevat paranemist ja arengut, et tagada patsientide ohutus.

On oluline mõista, et patsiendiohutus on kõigi haigla töötajate ühine vastutus, mitte ainult tervishoiutöötajate ülesanne. Iga töötaja roll on oluline, olgu see siis arst, õde, registraator või muu töötaja, kes otseselt ei puutu patsientidega kokku.

Patsiendiohutuse nimel panustamine on oluline, sest see mitte ainult ei paranda patsientide elukvaliteeti ja tervislikku seisundit, vaid võib ka vähendada haiglates esinevaid komplikatsioone, ravivigu ja haiglaravi kestust. Lisaks aitab tugev patsiendiohutuskultuur suurendada usaldust patsientide ja nende perede poolt tervishoiuteenuste vastu ning aitab luua positiivset mainet tervishoiuasutusele. Seega on oluline pöörata tähelepanu patsiendiohutusele ja arendada selle valdkonna teadlikkust ning oskusi kõikide haigla töötajate seas.

Ksenia Verhovskaja, õenduse ja patsiendikogemuse juht

Vaatamata raskesti ümberlükatavale asjaolule, et aeg läheb kiiresti, haarates endaga kaasa paljusid harjumusi, elureegleid, isegi mõningaid traditsioone, saab ühes kindel olla – õendusalane haridus oli üks kord tulnud, et jääda. See mitte ainult ei jää, vaid areneb, pakkudes kindlat ja stabiilset tuge ning suunab neid, kes selle omandavad, sarnaselt teejuhiga, valgustades teed järgnevatele õendusvaldkonna spetsialistidele.

Õenduse valdkonnas on töö pärisinimestele – tehisintellektil palume mitte tülitada!

Õenduse valdkond pakub noortele laialdast, mitmekesist ja kaasaegset tööpõldu – saab valida erinevate erialade vahel nii haiglates, hooldushaiglates, perearstikeskustes, koolides, kiirabides, isegi riigiasutustes. Õenduse valdkonnas toimub palju uuendusi, see muutub aina kaasaegsemaks ja innovaatilisemaks. Selle valdkonna eriala valides ei ole noortel põhjust kahelda oma valiku tegelikus väärtuses – õde on äärmiselt suure tulevikupotentsiaaliga ning nõutud tervishoiutöötaja, kelle roll muutub aina olulisemaks ja iseseisvamaks.

Õdede töövaldkond hõlmab kõige olulisemat – inimeste tervist. Kuna inimesi on alati olemas, on vajadus tervishoiutöötajate järele püsiv või isegi ajas kasvav. Tehnoloogia kiire arengu valguses on aktuaalne ka küsimus „Kas tehisintellekt ja infotehnoloogiad saavad asendada tervishoiutöötajaid?“. Eks tehnoloogiad on kindlasti abiks nii tervishoiutöötajatele kui ka patsientidele, kuid see ei saa asendada inimese emotsioone ja empaatiat, mis on väga vajalik patsientidega sideme loomiseks. Tehnika ei suuda asendada õdesid, kes märkavad ja tajuvad hetki, mida tehnoloogia ei suuda hõlmata.

Masu trotsides kindlalt edasi

Õe elukutse valimise kasuks räägib asjaolu, et töökoht on õel olemas juba enne, kui ta jõuab selle peale mõelda. Iga aastaga tõuseb paljudes tervishoiuasutustes puudu olevate õdede arv, millega võib kaasneda voodikohtade sulgemine või pidurduvad tervishoiuteenuste arendused Ida-Viru Keskhaigla võib hetkel olemasolevate teenustega pakkuda tööd 30-le õele, kui teenuseid arendada, laiendada ning arvestada ka pensioniikka jõudvate õdedega, võib see vajadus olla üsna varsti ligi 70.

Majandust rapivad praegu turbulentsed ajad – ettevõtted koondavad ja tööpuudus kasvab, intressid on kõrged, maksud tõusevad, inflatsiooni „laul“ ei sumbu pikkamööda. Õenduse eriala tagab spetsialistidele tööturul kindluse isegi majanduskriiside ajal. Tänapäeval ei ole haruldane ka see, et järjest rohkem inimesi otsustab vahetada eriala ja suundub tervishoiusektorisse tööle. Kaalukas põhjus, miks seda tehakse, on konkurentsivõime säilitamine tööturul. Õe eriala valik on teadlik ja õe diplom ei täida raamaturiiulil tolmukoguja funktsiooni – seda tuleb uhkusega näidata! Õendusalase hariduse kasuks valiku tegevate inimeste üks tugevaimaid külgi on ettenägelikkus, kuna nad hakkavad tegema elutähtsat tööd ja kindlustavad omale tuleviku.

Õdede iseseisvad vastuvõtud parendavad tervishoiuteenuste kättesaadavust

Need ajad, mil õdedel oli pigem arsti kolmanda käe funktsioon, on ammu möödas. Praegu on õed usaldusväärsed tervishoiu meeskonna liikmed, kes teavad oma pädevuse piire ning vajadusel kaasavad protsessi teisi tervishoiu meeskonna liikmeid. Õdedest on saanud autonoomsed spetsialistid ning seda näitab kõige enam efektiivselt rakendatud õdede ja eriõdede iseseisvad vastuvõtud. Kahtlemata on see töö vastutusrikkam ja põhjalikum. See eeldab veelgi rohkem spetsiifilisi teadmisi, süvenemist ja pühendumust. Väärilised on kindlasti ka arenguvõimalused ja kogemus, mida iseseisvaid vastuvõtte teostav õde töö käigus omandab. Tänu iseseisvaid vastuvõtte tegevatele õdedele väheneb ka arstide töökoormus osadel erialadel ja eriarsti abi vajavad patsiendid pääsevad kiiremini vastuvõtule.

Kõik vajalik on siinsamas

Ida-Virumaal saab õeks õppida Tallina Tervishoiu Kõrgkooli Kohtla-Järve struktuuriüksuses, mis asub vaid kümne kilomeetri kaugusel Ida-Viru Keskhaiglast, Virumaa suurimast ja kaasaegseimast tervishoiuasutusest, kus õenduse õppetooli tudengid läbivad praktikat ja juba õppimise ajal töötavad hooldajate ja abiõdedena, saades lisaks teoreetilistele teadmistele vajalikke praktilisi oskusi ja kogemusi, ning loomulikult ka töötasu. Ei saa mainimata jätta ka seda, et tudengitel on võimalus kaua enne õpingutega lõpparve tegemist hakata looma laiahaardelist suhtevõrgustikku tulevaste kolleegidega. Kõik need aspektid üheskoos moodustavad tugeva vundamendi, mis annab õenduse valdkonna eriala valinutele motivatsiooni õpinguid jätkata ja teha selles valdkonnas karjääri. Jumet säärasele valikule lisab ka fakt, et kohalikud noored ei pea kulutama palju ressursse selleks, et käia koolis ja tööl kaugemates Eesti piirkondades, sest Ida-Virumaal on seda kõike pakkuda. Arvestades seda, et tänapäeval langevad paljud noored rööprähklemise küüsi, siis kodu, kooli ja töökoha lähedus, kiire ja mugav logistika ning tuttav keskkond on asjad, millele tasub eelnevalt mõelda. Nendel on tegelikult suur väärtus.

Esimesel veebruaril toimus Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Kohtla-Järve struktuuriüksuses õenduse õppetooli lõpuaktus. Märgiline on see, et 39-st lõpetajast 12 on juba leidnud tee Ida-Viru Keskhaiglasse, andes olulise panuse patsientide heaolu parandamisse.

Alates 01.07.2024 saavad taotleda lähtetoetust tervishoiust eemal olnud õed, kes on saanud õe väljaõppe ja tervishoiutöötajatena registreeritud, kuid pole töötanud tervishoius vähemalt viis viimast aastat, tingimusel, et nad naasevad tööle Ida-Viru maakonda (ka Pärnu ja Lääne-Viru maakonda) haiglavõrgu kavas nimetatud haiglasse või üldarstiabi teenuse osutaja juurde. Loodame, et tänud sellele lähtetoetusele liitub meie meeskonnaga mitmeid motiveeritud õdesid.

Need õed, kes ei ole veel leidnud teed Ida-Viru Keskhaiglasse, teadke, et meie meeskonna süda on alati teie jaoks avatud!