EMO abiõde Danil Goitš

Vestleme abiõe Danil Goitš’iga erakorralise meditsiini osakonnas tema huvitavast õpinguteest, oskusest edukalt ühildada õpinguid ja tööd, sellest, mis teda inspireerib ja annab lisaenergiat, perspektiivsest erialast ning tulevikuplaanidest.

Sinu teekond õenduse juurde on väga huvitav ja õpetlik. Räägi, millise teekonna oled läbinud, et saada selleks, kelleks said.

Nagu suurem osa minu eakaaslastest, kes lõpetasid gümnaasiumi, pidin ka mina korduvalt mõtlema sellele, kelleks saada, kuidas ennast erialaselt teostada ja mis oleks see eriala, millega tabaksin otse kümnesse. Pean tunnistama, et esimese tõsised mõtted tulevase eriala valikul olid üsna tavapärased. Tuginesin sellele, millised õppeained paremini sobisid ja vastasid valdkondadele, millesse peaksin ülikoolis süvenema. Üldises plaanis keskendusin tervishoiule, ometi ei suutnud eriala osas kaua kindlat valikut teha. Kaalusin kaua kõiki poolt ja vastu argumente ning püüdsin ennast ühes või teises rollis ette kujutada, kujundasin mõttes endale ette erinevaid olukordi ja protsesse. Võttes arvesse minu suurt kirge bioloogia vastu ja peaaegu maksimumilähedast eksamitulemust, tegin lõpuks otsuse bioanalüütika kasuks. Asusin õppima Tartu Tervishoiu Kõrgkooli. Tõsi, jõudsin seal õppida lühikest aega, kuid kogusin lähituleviku osas kiirelt mõtted ja asusin õppima Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Kohtla-Järve struktuuriüksuses juba õenduse erialal, millel ma juba ka töötan. Kuid see ei ole kaugeltki minu õpinguteekonna lõpp. Tõepoolest on minu õpingute ja tööelu teekond üsna huvitav ja ees ootab veel palju huvitavat.

Arvatavasti pole otsus astuda uuesti ülikooli kerge, kui oled korra selle protseduuri juba läbinud, teinud sisseastumiseksamid, käinud vestlusel ja ärevusega oodanud eksamitulemuste ja vastuvõetute nimekirju. Kuidas Sa erialavaliku muutmiseni jõudsid?

Vaatamata sellele, et bioanalüütiku amet on nõutud ja perspektiivikas, mõistsin juba oma lühikese õpinguaja jooksul, et rohkem tahan ma olla kontaktis patsientidega, kui teha pelgalt laboris analüüse. Nii ma siis asusingi õenduse erialale ja peagi lõpetan õpingud. Mõistagi ei olnud erialamuudatus ja uuesti kõrgkooli astumine hetkeotsus. Õppisin bioanalüütikat lühikest aega, ometi piisavalt kaua selleks, et oma otsus põhjalikult läbi mõelda. Mõtlen, et minu puhul ei olnud eriala vahetamine keeruline, kuna minu soov jääda meditsiinivaldkonda ainult süvenes. Erialavahetuse protseduuriga kaasnevad toimingud mind ei hirmutanud, sest põhiline on iseenda püüdlus.

Nagu teada, selgub kõik võrdlushetkel. Kas oli raskem õppida bioanalüütikat või osutus õenduse eriala siiski suuremaks väljakutseks?

Olen arvamusel, et õpingud ülikoolis pole kunagi kerged, olenemata erialast. Kahtlemata tuleb igas valdkonnas, nagu ka kõigi õpingute puhul, ette selliseid keerulisi olukordi, millest arusaamiseks kulub rohkem aega ja jõupingutusi.

Levinud on arvamus, et enne õpingud, siis töö, ehkki maailmas levinud suunad ja praktika näitavad vastupidist. Hetkel Sa õpid ja töötad. Kas selline rutiin meeldib Sulle ja kuidas Sul õnnestub kõigega samaaegselt toime tulla?

Päris õpingute alguses, esimesel kursusel, tuli elada non-stop režiimil, ülepeakaela nii töös kui õpingutes. See oli veel enne koroonapandeemiat. Tuleb meelde, kui pärast öist vahetust sõitsin hommikul kooli. Vaatamata sellele, et oli raske, oli see siiski äge aeg. Selleks noorus ongi ja muidugi mõistetavalt ka kange hommikukohv. Covidi ajal läksime üle distantsõppele. Tänu sellele jõuan piisavalt aega pühendada ka tööle. Eriti hindan võimalust omandatud teadmisi rakendada praktikas igapäevasel tööl, aga ka seda, et väga palju õpin ma otse kolleegide käest. Teooria ja suuremahulise praktika kombinatsioon on parim võimalus eriala omandamiseks. Paindlik õppetöögraafik aitab tudengil säilitada tasakaalu õpingute ja töö ning teiste kohustuste ja huvialade vahel. Minule selline asjade korraldus meeldib.

Mis Sind õpingutes ja töös kõige rohkem motiveerib?

Kõige rohkem motiveerib mind see, et töötan oma erialal. Minu jaoks on alati olnud oluline saada spetsialistiks konkreetsel erialal, sest ma tean täpselt, millist tööd olen suuteline tegema ja et mul on selleks vajalik olemas ettevalmistus. See lihtsustab oluliselt erialaseid eneseotsinguid. Samuti on minu jaoks oluline perekonna toetus. Selles osas on mul väga vedanud. Minu vanemad toetavad täielikult iga minu otsust ja valikut. Nii saan kindlamalt oma eesmärkide poole liikuda, katsetada midagi uut ja mitte karta teha vigu. Kui rääkida argistest motivaatoritest, siis võin kinnitada, et tudengit innustab alati võimalus õpingute ajal raha teenida.

Kas toetad arvamust, et kunagi ei ole hilja õppida ja pole vaja muretseda võimaliku erialavahetuse pärast? Millist nõu saad anda nendele, kellel seisab sellise valiku ees ega suuda otsustada?

Toetan täielikult arvamust, et õppida saab igas eas ja et pole vaja tunda hirmu olukorra ees, kui tuleb teha vajalik elukutsemuutus. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et on sisuliselt võimatu lõpetada edukalt õpingud ja saada heaks spetsialistiks, kui tead, et tehtud erialavalikut tuleb muutma. Võin soovitada kiiresti muutustele orienteeruda ja tegutseda, sest iga järgnev samm on läbimõeldum. Muidugi tuleks iga eelmist valikut võtta mitte läbikukkumise, vaid kui võimalusena suurendada oma kogemusi.

Meie vestluse alguses mainisid, et see pole kaugeltki mitte Sinu õpingute lõpp. Millised on Sinu edasised plaanid?

Haiglas töötamise ajal olen pidevalt suure huviga jälginud arstide tööd. Erakorralise meditsiini osakonnas, kus ma töötan, toimub alati midagi väga olulist, sest just sellesse osakonda saabuvad patsiendid, kes vajavad vältimatut abi. Vastavalt sellele on siin ka vastutus ja hõivatus kõrgemal skaalanäitajal. Näen, kuidas töötavad selle osakonna arstid, kui kiiresti nad reageerivad, võtavad vastu otsuseid, kuivõrd oluline on nende osa patsiendi elu päästmises ning seoses sellega on minu karjääri järgmine etapp õppida arstiks. See saab olema pikk ja keeruline, kuid ülimalt teadlik ja väärt teekond.

Vasakult: infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Natalia Nikitina, anestesioloog dr Maksim Kunevich, infektsioonikontrolli teenistuse vastutav õde Anna Aleksandrova

Täna, 5.05.22 on ülemaailmne kätehügieeni päev.

Ülemaailmse kampaania eesmärgiks on teadvustada tervishoiutöötajate hulgas kätehügieeni vajalikkust tervishoiuteenusega seotud nakkuste vähendamisel ja nakkushaiguste leviku tõkestamisel. Tervishoiutöötajate kätehügieeni võimekuse näitaja on üks kvaliteedi indikaatoritest.

Kätehügieeni päeva raames korraldasime haiglasisese joonistuste konkursi, millel osalesid paljud osakonnad. Iga osakond esitas konkursile oma joonistuse, mis ilmestas kätehügieeni teemat. Haigla töötajad hääletasid kolme parima joonistuse poolt. Kõik konkursil osalenud osakonnad said kingituseks maitsva kringli.

Pärast hääletamist lugesid infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Natalia Nikitina ja vastutav õde Anna Aleksandrova loengut, mille fookuses olid õige kätehügieen, sh käte pesemine, antiseptika ja hooldus, kaitsekinnaste kasutamine ning käte kaudu levivate mikroorganismide ülekandumise vähendamise võimalused.

Järve tervisemaja registratuuri klienditeenindaja Viktoria Babkina

Järve tervisemaja hambakliiniku medregistraator Natalja Karnahuhhova

Märts on üleeestiline hea teeninduse kuu. Seepärast oleme ka meie haiglas andnud patsientidele võimaluse kiita häid teenindajaid. Tagasiside andmine on klienditeeninduse taseme hindamiseks väga oluline tegevus, mille käigus kiidetakse töötajate professionaalsust ja räägitakse protsessidest, mida on tarvis veel arendada. „Meie tublid inimesed annavad igapäevaselt oma panuse, et kliendid ja patsiendid saaksid alati vajalikku tuge ja väga head teenindust, mille aluseks on suhtlemine haigla töötajate ja patsientide vahel. Kampaania eesmärk on väärtustada nende tööd ja sellele rohkem tähelepanu osutada“, jagab klienditeeninduse spetsialist Krista Meeru. Sellel aastal on parima teenindaja tiitli pälvinud Järve tervisemaja registratuuri klienditeenindaja Viktoria Babkina (ülemine pilt) ja Järve tervisemaja hambakliiniku medregistraator Natalja Karnauhhova (alumine pilt). Palju, palju õnne neile väärika tunnustuse saamise puhul. Edasi räägivad kampaania võitjad endast, oma tööst ja jagavad muljeid, mis neil tekkisid peale seda uudist.

Kellena ja kui kaua olete IVKH-s töötanud?
Viktoria: Töötan Ida-Viru Keskhaiglas registratuuri klienditeenindajana 2017. aasta keskpaigast.

Natalja: IVKH-s töötan medregistraatorina juba 17 aastat. Enne seda hoolitsesin ruumide puhtuse eest.

Mis teile meeldib oma töös? Mis valmistab raskusi?
Viktoria: Kahtlemata naudin ma kõige rohkem inimestega tööd. Eriti meeldib mulle see, et saan kogu aeg aidata patsiente, registreerida neid arsti vastuvõtule ja nõustada oma pädevuse piires. Mõeldes raskematele tööhetkedele võin öelda, et aeg-ajalt muutuvad veidi keerulisemaks samad asjad, mis mulle samal ajal meeltmööda on, sest inimesed on väga erinevad ja võivad kogeda erinevaid emotsioone.

Natalja: Ilma pika mõtlemiseta ütlen, et minu töö lemmik osa on verbaalne kontakt. Sellega ma olen oma sõiduvees. Iga raskus on tegelikult hea võimalus omandada uut oskust.

Mida peate kõige olulisemaks klienditeenindaja töös? Milline peab olema hea klienditeenindaja?
Viktoria: Minu arvates peab klienditeenindaja alati olema naerusuine ja kannatlik. Näen, et paljud patsiendid tunnevad arsti juurde suundumisel ärevust. Kui patsient märkab minu naeratust, siis väheneb tema stressitase ja paraneb meeleolu. Patsiendi rahulolu on alati esikohal.

Natalja: Suhtlemine on klienditeeninduse töö tuum. Samas on oluline ka oskus patsiendi päringutele kiiresti reageerida. Hea klienditeenindaja on positiivse ellusuhtumisega ja abivalmis.

Milline tunne teil tekkis, kui saite teada, et olete parima teenindaja tiitli saanud?
Viktoria: Tundsin uhkust, et inimesed olid minu panust nii kõrgelt hinnanud. Annan endast parima, et teha edaspidigi oma tööd samal tasemel.

Natalja: Olin õnnelik, kui selle teada sain! Tore, et saan seda väärikat tiitlit nüüd kanda.

Mis nõu saaksite anda teistele klienditeenindajatele?
Viktoria: Olla alati viisakad ja kannatlikud ning töö tegemisel lähtuda põhimõttest, et iga töötaja on organisatsiooni nägu.

Natalja: Usun, et iga klienditeenindaja saab töökäigus endale ise selgeks teha, mis oskused ja iseloomujooned tal olema peavad, et inimestega edukalt töötada. Tooksin esile eelkõige selle, et teenindaja peab lisaks suhtlemisele oskama ka kuulata.

IVKH põhiväärtused on usaldusväärsus, inimlikkus ja tegusus. Milline neist on teie jaoks tähtsaim ja miks?
Viktoria: Raske on valida ühte väärtust. Nad on kõik ühe ahela lülid, milles on kõik elemendid võrdse tähtsusega. Usun, et süsteem toimib efektiivselt vaid siis, kui selles esineb kõik vajalikku. Ükski väärtus ei saa olla vähe tähtis.

Natalja: Tuginedes klienditeenindaja enim vajalikele oskustele, milleks on suhtlemine ja kuulamine, pean kõige tähtsamaks väärtuseks inimlikkust. Teisi väärtusi ei saa aga tagaplaanile nihutada, need on ka väga olulised.

Klienditeeninduse spetsialist Krista Meeru

Kaugvastuvõtt on meditsiiniline teenus, mida osutatakse distantsiliselt ning patsiendil ei ole vajadust minna arstikabinetti. Selle teenuse osutamiseks peab patsiendil olema ainult sidevahend. Tavaliselt viiakse kaugvastuvõtt telefoni või videosilla teel. Telefon on populaarseim vahend kaugvastuvõtu tegemiseks. Videovastuvõtte hakatakse tegema eraldi loodud veebikeskkonnas Patsiendiportaalis.

Esmalt tuli kaugvastuvõtu formaat ilmale esimese koroonalaine ajal, mis kattis kogu maailma paar aastat tagasi. Loomulikult ei ole koroonaviiruse tulek ainsaks põhjuseks, miks kaugvastuvõtte tegema hakati, kuid see on kahtlemata kiirendanud selle teenuse kasutusele võtmist, arendamist ja juurutamist. COVID-19 viiruse kiire leviku ajal oli kerkinud esiplaanile füüsiliste kontaktide vähendamine ning patsientide vastuvõtu formaat sidepidamisviisil hakkas ruttu imbuma inimeste igapäevaellu. Tegemist on ametlikult registreeritud tervishoiuteenusega. Ida-Viru Keskhaigla arstid hakkasid kaugvastuvõtte tegema kohe peale selle teenuse juurutamist.

Videovastuvõttu on Ida-Viru Keskhaiglas läbi viidud neuroloogia erialal. Videovastuvõtt eeldab, et patsiendi terviseprobleemi on võimalik käsitleda kaugvastuvõtul. Patsiendil peab olema võimalus kasutada ID-kaarti ja ta peab omama tehnilist seadet, mille vahendusel on võimalik näha pilti ja suhelda.

Kaugvastuvõtt on patsiendile mugavam ja vastuvõtu ajal on võimalik patsiendil viibida kodus töö juures või muus endale sobivas kohas. Kindlasti peaks kokkulepitud kellaajal varuma aega arstiga suhtlemiseks vähemalt 15-20 minutit, sest kaugvastuvõtt peab vastama kontaktvastuvõtu nõuetele. Kui kaugvastuvõtu läbiviimise ajal selgub, et terviseprobleemi ei ole võimalik käsitleda toimuval vastuvõtul, siis broneerib arst patsiendile korduva vastuvõtu aja kontaktvastuvõtule.

Reeglina on kaugvastuvõtt korduv arsti vastuvõtt, ent kõige kõrgemate nakatumisnäitajatega perioodidel oli lubatud teha ka esmaseid vastuvõtte telefoni- või videovastuvõtuna. Klienditeeninduse spetsialisti Krista Meeru sõnul on Ida-Viru Keskhaiglas praegu liidripositsioonil neuroloogide ja günekoloogide kaugvastuvõtud telefoni teel, mis moodustavad kokku umbes 60% keskhaiglas läbi viidavate kaugvastuvõttude üldarvust. „Oluline on aga eristada arsti kaugvastuvõttu uuringu või analüüside tulemuste teatamisest või broneeritud vastuvõtuaegade muutmisest – kaugvastuvõtt hõlmab alati patsiendi nõustamist, informeerimist, kaasamist või lisasoovituste andmist“, lisab Krista Meeru.

Taastusravi arst-konsultant dr Olga Hainatskaja

Vaatamata sellele, et paljud koroonaviiruse läbipõdenud inimesed tunnevad ennast küllalt hästi, võib taastumisprotsess pärast haigust olla üsna pikaldane ja kohati mitte kõige lihtsam. Koroonaviiruse infektsiooni läbipõdenud patsienti, kellel esineb tervisehäireid 12 nädala jooksul ja kes vajab taastusravi, nimetatakse COVIDi järgseks patsiendiks. Sellistel patsientidel jäävad tavaliselt alles koroonasümptomid pikka aega pärast haiguse läbi põdemist. COVIDi järgsed patsiendid vajavad kompleksravi, mida viivad läbi erinevad spetsialistid.

Pärast koroonaviiruse sümptomite läbimist täheldatakse paljudel patsientidel selliseid COVIDi järgseid ilminguid nagu tugev väsimus, hingeldus, hääle, lõhna- ja maitsetaju kadumine. Nimetatud sümptomid võivad inimesel püsida kuni kolm kuud, kuigi paljudel möödub see kuu aja pärast. Arstide poolt on täheldatud tendentsi, mis on seotud patsiendi taastusravisse sattumise ja haiguse läbipõdemise raskusega.

Üldreeglina, mida raskemalt haigus patsiendil kulges, seda sagedamini tekkis tal vajadus pikaajalise taastusravi järele. „Läbipõetud haiguse vorm on otseselt seotud vajadusega taastusravi järele kliinikus ja meedikute jälgimise all olekuga. Kui koroonapatsiendil olid tervenemisel positiivse dünaamika ilmingud ja ta paranes kiiresti, siis pärast haiglast väljakirjutamist tuleb patsiendil pöörduda järgnevate soovituste saamiseks perearsti poole, kes annab kasulikke nõuandeid koduseks taastumiseks. Kui aga inimene põdes koroonaviirust suhteliselt raskelt ja, võib-olla, oli intensiivravi osakonnas ja enamikel juhtudel olid tal kaasuvad haigused, nagu näiteks suhkruhaigus, probleemid kopsude, neerude, hüpertooniaga või muud haigused, siis suunatakse ta pärast koroonaviiruse ravi edukat läbimist taastusravi kliinikusse, kus toimub juba kaasuvate haiguste ravi. Taastusravi kliiniku arstid, sõltuvalt kaasuvast haigusest, stabiliseerivad vererõhu, reguleerivad veresuhkru sisaldust, ravivad lamatisi, viivad läbi füsioteraapiat, aitavad teha hingamisharjutusi. Taastusravil olevate COVIDi järgsete patsientide keskmine vanus on üle 60 aasta“, räägib doktor Hainatskaja.

Kõige sagedamini on COVIDi järgsete patsientide taastusravi seotud kopsukahjustustega, mille raviks määratakse antibiootikumid, täiendavad inhalatsioonid, hingamisharjutused ja hapnikuravi. Taoline ravi võtab aega keskmiselt kaks nädalat. Vajadusel võib patsient saada pulmonoloogi konsultatsiooni, kes samuti viib läbi kopsude funktsioonide uuringuid.

Korduvalt on olnud ka juhtumeid, kui patsientidel oli pärast koroonaviirust insult. Sellistel juhtudel tegeleb patsiendi raviga aktiivselt neuroloog. „Kahjuks ei ole COVID-19 viiruse osas veel piisavalt uuringuid läbi viidud ja meedikud ei tea täpselt, millised terviseprobleemid võivad selle läbipõdenud patsiente veel aja jooksul ees oodata. Üks on arvatavalt teada — see viirus avaldab mõju kogu organismile, seda tugevalt nõrgendades“.

Taastusravi kliiniku arstid on korduvalt täheldanud, et suhteliselt suur hulk COVIDi järgseid patsiente soovisid teha koroonavastast vaktsineerimist. „Paljudel patsientidel, kes läbisid ravi meie kliinikus, tekkis soov läbida COVID-19 vastane vaktsineerimiskuur, et ei peaks kogu seda rasket teekonda veelkord läbima. Mida raskemalt kulges patsiendil haigus, seda tugevam oli tema soov saada vaktsiini, et kaitsta end võimalikust korduvast haiguse läbipõdemisest raskekujulises vormis. Meie, otseloomulikult, soovitame patsientidele vaktsineerimist. Vaatamata sellele, et vaktsiin siiski ei garanteeri, et inimene ei haigestu koroonaviirusesse, viib see võimaluse sattuda haiglaravile miinimumini. Tänasel päeval pole kaitse osas efektiivsemaid analooge vaktsiinile“, teatab doktor Hainatskaja.

Universaalset COVIDi järgsete patsientide taastusravi ei eksisteeri. Iga inimene põeb läbi nii haigust ennast kui ka sellest taastumist individuaalselt. „Kuna iga patsient talub koroonaviirust erinevalt ja kannatab erinevate kaasuvate haiguste all, siis pole võimalik COVIDi järgsetele patsientidele määrata ühtset taastusravialast programmi. Kuigi me soovitame absoluutselt kõikidel patsientidel viibida iga päev värskes õhus, järk-järgult lisada igapäevasesse ellu mõõdukat füüsilist koormust, mis mängib olulist rolli palju kiiremaks taastumiseks, aga samuti läbida vaktsineerimine, mis võimaldab minimiseerida raske kulgemise haiguse riske korduva nakatumise korral,“ sõnab kokkuvõtvalt doktor.